Saturday, October 17, 2009
Thursday, October 8, 2009
JAMAICA
Istun hetkel Fort Lauderdale lennujaamas ja ootan oma lendu Kingstoni. Seda on edasi lükatud 30 minutit. Mind valdab veidi veider tunne, ümberringi istuvad tõmmud rastapatsidega vennad, räuskavad kõva häälega, mõni üksik valge inimene on lennu ootel. Saab näha, kuidas see trip kujuneb. Lennuterminal T4 , kust peamisel Kariibilennud väljuvad on suhteliselt väike ja kulunud. Mõni üksik söögiputka ja ajalehekiosk ning tax fee. Mängib rahustav klassikaline muusika – Mozart.
Nii värviline kui see lennuk, on ka see seltskond, kes sellele suundub. Ma ei ole päris kindel, et 80% nendest pole pilves. Loodan, et lendurid suudavad end vaos hoida. Mind ajab juba ilma midagi manustamatagi naerma kui kirev võib üks seltskond olla.
Lend Kingstoni võtab 1.20h, pardal pakutakse snäkke ja …….oh, minu kõrvale potsatab tume suurt kasvu mees D&G prill ees, pea on blondeeritud aga nägus lõikus, shikilt riides. Mees uurib mind ja sisistab läbi hammast, mida tal on veidi vähem kui peaks olema : „ hei, kas vajad tour guide`? Oled üksi`? ……jne. Ma ei tea täpselt, kuidas ma suhtuma peaksin, olla viisakas ja vastata meeldivalt, olla ükskõikne ja teha nägu nagu aknast avanev pilt on huvitavam kui tema jutt või, et ma ei saaks sootuks aru, mida ta küsis. Üritan jääda ükskõikselt viisakaks, vahetame paar fraasi, laenan talle oma pastaka, annan ära lennukil pakutud snäkid ja uuuhhh jumal tänatud ta lahkub. Sai vist kõik, mida oli lootnud. Istus paar pingi rida ette poole, sinna, kust oli tulnud. Etteruttavalt mainin, et tüüp kordas oma aktsiooni veel umbes tunniaja jookul kuni ma ta lihtsalt rahvasumma jõudes maha raputasin.
Jamaica mehed on suhteliselt machod, neil keerleb kogu asi ümber seksi, nad olevat harjunud, et Põhja-Ameerika, Briti ja teised Euroopa naised käivad Jamaical nn rent a rastas õhtuid korraldamas. Kuna mul need kavatsused puudusid, siis olen veidi hädas nende kohalike meestega. Nende meeste ego ei´tohtivat riivata, nad võtavad seda kui suurimat solvangut ja nende lolliks pidamist. Kui ignoreerid neid, siis nad muutuvad arogantseks ja ka vägivaldseks ja vägistamisejuhud ei ole mitte harvad selles riigis. Seega ega ma väga julgelt neid saata kuhugi ei julge, ikka püüan diplomaatiliselt asju lahendada aga ……… Emal pole mõtet seda siin väga praegu lugeda ja endalegi hakkan juba veidi jamaicafoobikuna tunduma. Aga no oli valida mitme sihtkoha vahel, kas Guatemala või Jamaica, siis sel hetkel tundus, et Jamaica on tunduvalt turvalisem valik.
Lennujaam Kingstonis on vaikne, rahvast on suhteliselt vähe, peale meie lennu vaid mõned inimesed, seega peaks passikontrollis kõik kiirelt sujuma……aga ei, passikontrollis on paks kohalik tädi, kes teeb oma tööd ülima põhjalikkusega, sisistab tihedalt läbi hammaste küsimusi, mille tulemusena selgub, et mind ei lasta maale enne kui mul on olemas tagasilennu pileti väljatrükk ja hotelli broneering. Kuna ma olin lihtsalt oma kulgemises, siis kumbagi vajalikku dokumenti mul kaasas polnud kuid nagu ikka kui ei ole, siis tuleb need koheselt orgunnida. Veidi ringi sebimist lennujaamas ja asjad olemas. Naine saadab mu nüüd edasi, järgmisesse boksi, kus siis viisa mu passi peaks ilmuma. 20 USD on viisa hind ja selle saab soetada lennujaamas. Selle jaoks viiakse mind eraldi ruumi, kus samuti aeglaselt ja suurima põhjalikkusega uuriti, miks ma tulin ning kas olen abielus, kas on lapsi jne. Kui ametnik saab eitavad vastused, siis vastulusena saan temalt, aga peaks olema, miks ei ole, mitut last tahan, kas meie juures on hea elu, jne ….? Need kes, ei kannata väga isiklikke või alatooniga küsimusi =osta mind ööks või päriseks=, neil ei ole mõtet Jamaicale minna hihihih. Kui vastad, et ei ole huvitatud, siis tulevad repliigid, et noh sul rikas Ameerika mees jah, kas ka hea …? Siin peab tõsiselt kogu aeg pilves olema, et mitte miski selline ei häiriks.
Nii värviline kui see lennuk, on ka see seltskond, kes sellele suundub. Ma ei ole päris kindel, et 80% nendest pole pilves. Loodan, et lendurid suudavad end vaos hoida. Mind ajab juba ilma midagi manustamatagi naerma kui kirev võib üks seltskond olla.
Lend Kingstoni võtab 1.20h, pardal pakutakse snäkke ja …….oh, minu kõrvale potsatab tume suurt kasvu mees D&G prill ees, pea on blondeeritud aga nägus lõikus, shikilt riides. Mees uurib mind ja sisistab läbi hammast, mida tal on veidi vähem kui peaks olema : „ hei, kas vajad tour guide`? Oled üksi`? ……jne. Ma ei tea täpselt, kuidas ma suhtuma peaksin, olla viisakas ja vastata meeldivalt, olla ükskõikne ja teha nägu nagu aknast avanev pilt on huvitavam kui tema jutt või, et ma ei saaks sootuks aru, mida ta küsis. Üritan jääda ükskõikselt viisakaks, vahetame paar fraasi, laenan talle oma pastaka, annan ära lennukil pakutud snäkid ja uuuhhh jumal tänatud ta lahkub. Sai vist kõik, mida oli lootnud. Istus paar pingi rida ette poole, sinna, kust oli tulnud. Etteruttavalt mainin, et tüüp kordas oma aktsiooni veel umbes tunniaja jookul kuni ma ta lihtsalt rahvasumma jõudes maha raputasin.
Jamaica mehed on suhteliselt machod, neil keerleb kogu asi ümber seksi, nad olevat harjunud, et Põhja-Ameerika, Briti ja teised Euroopa naised käivad Jamaical nn rent a rastas õhtuid korraldamas. Kuna mul need kavatsused puudusid, siis olen veidi hädas nende kohalike meestega. Nende meeste ego ei´tohtivat riivata, nad võtavad seda kui suurimat solvangut ja nende lolliks pidamist. Kui ignoreerid neid, siis nad muutuvad arogantseks ja ka vägivaldseks ja vägistamisejuhud ei ole mitte harvad selles riigis. Seega ega ma väga julgelt neid saata kuhugi ei julge, ikka püüan diplomaatiliselt asju lahendada aga ……… Emal pole mõtet seda siin väga praegu lugeda ja endalegi hakkan juba veidi jamaicafoobikuna tunduma. Aga no oli valida mitme sihtkoha vahel, kas Guatemala või Jamaica, siis sel hetkel tundus, et Jamaica on tunduvalt turvalisem valik.
Lennujaam Kingstonis on vaikne, rahvast on suhteliselt vähe, peale meie lennu vaid mõned inimesed, seega peaks passikontrollis kõik kiirelt sujuma……aga ei, passikontrollis on paks kohalik tädi, kes teeb oma tööd ülima põhjalikkusega, sisistab tihedalt läbi hammaste küsimusi, mille tulemusena selgub, et mind ei lasta maale enne kui mul on olemas tagasilennu pileti väljatrükk ja hotelli broneering. Kuna ma olin lihtsalt oma kulgemises, siis kumbagi vajalikku dokumenti mul kaasas polnud kuid nagu ikka kui ei ole, siis tuleb need koheselt orgunnida. Veidi ringi sebimist lennujaamas ja asjad olemas. Naine saadab mu nüüd edasi, järgmisesse boksi, kus siis viisa mu passi peaks ilmuma. 20 USD on viisa hind ja selle saab soetada lennujaamas. Selle jaoks viiakse mind eraldi ruumi, kus samuti aeglaselt ja suurima põhjalikkusega uuriti, miks ma tulin ning kas olen abielus, kas on lapsi jne. Kui ametnik saab eitavad vastused, siis vastulusena saan temalt, aga peaks olema, miks ei ole, mitut last tahan, kas meie juures on hea elu, jne ….? Need kes, ei kannata väga isiklikke või alatooniga küsimusi =osta mind ööks või päriseks=, neil ei ole mõtet Jamaicale minna hihihih. Kui vastad, et ei ole huvitatud, siis tulevad repliigid, et noh sul rikas Ameerika mees jah, kas ka hea …? Siin peab tõsiselt kogu aeg pilves olema, et mitte miski selline ei häiriks.
„ Ganja“ on igal pool saada ja tunda, nende elustiil on „no problem“ ja chill. Kohalikud usuvad, et ganja on nende ühenduslüli jumalani. Marihuaanat tarbib 50-60% saare elanikonnast regulaarselt iga päev. Lisaks suitsetamisele on võimalik on saada seda ka teega, omletis ja muudes kookides lisaks seentele. Esialgu jätsin need road vahele. Ja otsustasin jääda kõrvaltvaatajaks.
Pealinn asub ookeani ja mägede vahel, midagi ilusat selles linnas ei ole, pigem selline asine linn, mis jaotub erinevateks tsoonideks ehk linnaosadeks. Kingstoni kesklinn downtown on täis askeldamist, kohalikud sebivad turul kõikvõimalikke puuvilju ja toiduaineid müüa, kõrvaltänavates on brändikauba bisniss õitsemas. Mida soovid Gucci kotti, Armani prille, Versace teksaseid. Nende poed on huvitava süsteemiga, sellisega, mis meil oli ehk 30 a tagasi, kus valid kauba välja ühes kohas, siis saad tsheki, mille maksad kassasse ja lähed tagasi maksekviitungi alusel oma kaupa kätte saama. Müüja ja ostja vahel on trellitatud sein ja tehing toimub luugi kaudu. Oli ka muidugi mõningaid nn väikemarketeid, mis olid iseteenindamisega kuid enamus kaubandust käis luugist. Downtowni osa on ajalooliste ehitistega, sammastega värvikirevad puitmajad, millede ees tänavatel käib pidev melu. Kõlaritest mängitakse Reggeae õhtust varaste hommikutundideni, vahel on see nii kõva, et ei kuule iseenda mõtteidki. Reggea on nende elustiil, nende keel on samuti kui laulev reggea. Väga, väga raske on neist aru saada. Kuigi kirjutavad nad puhtalt inglise keeles ja inglise keel peaks olema nende teine riigikeel, siis sellest nad väga aru ei saa. Kohalik keel on väga lüüriline ja ilus –muusikaline dialekt.
Kingstonis on rahvas väga kirev ja selle kireva seltskonna keskel väga kaua mul närvi olla ei ole, otsin kiiret võimalust siit põgeneda. Ma enam ei suuda taluda neid pakkumisi, milledele äraütlemine võib mulle halvasti või ootamatult lõppeda. Küsin teed kohalikelt bussijaama, et istuda esimese linnast välja mineva bussi peale. Kuna mul polnud mitte mingeid plaane ja mingit konkreetset sihti, siis ma mõtlesin lihtsalt kulgeda sinna kuhu esimene buss mind viib. Eesmärk oli enivei kogu maa läbi rännata, seega lihtne. Jõudsin bussijaama, väga kuum ligi 40 kraadi, jalad kõrbevad, vett ei ole, tunnen, et pilt hakkab minema kuid kuna jällegi on need pervod platsis, siis hoian end minestamast. Keeran taas käterätiku pähe, otsin viludamat nurka kuna ühtegi bussi hetkel ees ei ole. Olen oodanud juba ca 40 minutit, vaikselt hakkab liikuma vanu ca 20-nekohalisi busse peatusesse. Peal väikselt kirjad, mis marsruudil need liiguvad. Valin Port Antonio bussi, sest olin varasemalt lugenud sellest hispaaniapärasest linnakesest ja sadamast – lootsin saada turvalisemasse keskkonda. Istun bussi, peale minu on seal veel vaid üks inimene. Vaikselt tiksub bussi inimesi juurde, oleme oodanud väljumist juba 1 h. Kellaaegu väljumiseks ei ole, väljub buss siis kui see on täidetud. Seega mitte midagi ei käi kellaaja peale. Sul lihtsalt peab jaguma aega, et kulgeda selles chill no problem rütmis. Saab näha kui kaua ma nende lõbusate kohalikega ligi 40 kraadises kuumuses passima pean. No 1,5h läks bussi täitmiseks ja sõit võis alata Port Antonio poole, sinna, kus omal ajal Brook Shields Helesinises Laguunis ennast avastas ja kus Tom Cruise oma Coctail baari pidas. Olen põnevil ja õnnelik, et saan sellest hirmutavast Kingstonist välja. Vahemaa sihtkohta peaks olema 87km ehk üks Viljandi-Tartu ots. Arvestan nii ca 1,5h bussiga aga ……ma olen ikka väga suur optimist. Sõit võttis kokku koos ootamisega 6h. Kui ma jõudsin Port Antoniosse, olin ma väga väga õnnelik ja seda kahel põhjusel: esiteks, et ma olin valinud sellise transpordivahendi, nähes vahetut kohalikku elu ja teiseks seetõttu, et ma ei olnud eelnevalt teadlik liiklusõnnetuste statistikast. See millistel „ameerika mägedel“ me sõitsime ja millise kiirusega see buss neid Ble Mountaini kurve võttis, see oli kohutav. Endale märkamatult olin küüned eesistuja jakki surunud, tuul aknast tiris põsenahka kukla taha ja palju ei puudunud, et oleksin pidanud paluma naabrilt juurviljade pakkimiseks kasutatud kilekotti. Vahemärkusena pean mainima, et selles riigis on WC-dega kehvad lood. Neid on väga vähe ja sinna ei soovitata minna. Seda mitmel põhjusel – turvalisus ja mustus. Seega nägin väga mitmeid kordi kui mõni naine võttis maantee ääres püksid alla ja kükitas, uimas meestest üldse ei räägi.
Port Antonio külakeses nimega Drapers saan öömaja. Kohale jõuan pimedas, seega ei ole mul täpset aimu oma asukohast ega ümbrusest aga majake, millel silt Drapers San Guest House on väga sümpaatne ja otsustan seal öö veeta. Palun perenaisel end hommikul kell 9 äratada, sest kardan, et olen reisist nii väsinud ja und jätkuks terveks päevaks. Ei taha ju väärtuslikku aega maha magada, vaid iga minutit sellest nautida. Aga hommikul kell 6 olen juba üleval koos kohalike kukkedega, tirtsud siristavad ja imeilus Blue Laguun rõõmustab tõusva päikese üle, muutes oma värvi kord roheliseks, kord sini-siniseks. Nii rõõmustan ka mina ilusa algava päeva üle ja selle üle, et olen ohutsoonist eemal – vaikuses ja rahus ja loodetavalt saan hakata selle maa võlusid nautima. Väike kohalik must naine hõikab mind sööma – mmmmm ta on valmistanud head kohalikku kohvi ja pannkooke siirupiga. Blue Mountain kohviistandustest tulevad maailma kõige kallimad kohvioad. Selle aasta saak on orkaani poolt rikutud. Kohalikud aga ostavad poest lahustuvat kohvi ja ube saada pole, need lähevad peamiselt riigist välja.
Taksosüsteem on siin väga hea, tee ääres püüad punase numbrimärgiga takso, mis liigub punktist A punkti B. Sind topitakse taksosse koos teiste reisijatega ja lastakse maha seal kus sa soovid. Sõit maksab ca 80 JMD, mis on ca 1 USD. September on suhteliselt kuum aeg Jamaika külastamiseks. Turiste ma eriti näinud ei ole, olen piirkonnas ainuke valge. Kuumuse leevenduseks käin Helesinises Laguunis ujumas, turnin suurtel troopilistel puudel ja meenutan filmis toimunut. Kindlasti on vaja Jamaikat külastades Kingstonis ära käia kuid võimalikult kiirelt sealt jalga lasta. Mitmel korral esimesel päeval pealinnas soovisin, et mul oleks Usain Bolti jalad põgenemiseks või Bob Marley välimus massi sulandumiseks. Väljaspool Kingstoni on asi hoopis teisem ja rahulikum. Ka inimesed on sõbralikumad ja mehed vähem machod. Mitmed tulid juurde ja ütlesid: Do not be afraid, we are here to protect you! - no jah, võta sa siis kinni, kas nad tüesti tahavad sind kaitsta nende machode eest või on see mingi uus skeem kuidas ennast mulle maha müüa. Usaldada ei või mitte kedagi, isegi mitte politseid.
Sambad, rõdud, kirevad värvid ja inimesed, vihmametsadesse peitunud kosed, kohviistandused, magus ganja, vine, helesinised laguunid, rastapatsid ja ool nait long reggae – see on Jamaica!
Selline tõsiasi veel, et „ aeg on raha“ siin ei kehti. Aega neil on palju seega raha vähe. Kõik on „no problem“. Aga see nende „no problem“ võib saada minu probleemiks. Kui sul on kiire väldi kindlasti busse ja tavataksosid vms. Sa ei jõua nendega kaugele. Loota võid JUTA taksole. …….kuigi ……istun hotellifuajees, kell on pool neli hommikul ja nende „ pole probleemi taksot saada“ hakkab varsti probleemiks muutuma. Pean olema lennujaamas poole tunni pärast, et tagasi Fort Lauderdale lennata, kuid mida ei ole see on takso. Eelmisel õhtul minu tagasilend tühistati ning ma sain lisapäeva Kingstonis. Jamaica jumal ise vist ei taha, et ma siit „ no problem“ paradiisist lahkuks.
Sekeldused hommikul taksoga ja hotellipersonaliga hakkavad vaikselt mu tolerantsusepiiri ületama…….hakkab isu tekkima selle omleti „seentega“ ning kanepi tee järgi.
Pealinn asub ookeani ja mägede vahel, midagi ilusat selles linnas ei ole, pigem selline asine linn, mis jaotub erinevateks tsoonideks ehk linnaosadeks. Kingstoni kesklinn downtown on täis askeldamist, kohalikud sebivad turul kõikvõimalikke puuvilju ja toiduaineid müüa, kõrvaltänavates on brändikauba bisniss õitsemas. Mida soovid Gucci kotti, Armani prille, Versace teksaseid. Nende poed on huvitava süsteemiga, sellisega, mis meil oli ehk 30 a tagasi, kus valid kauba välja ühes kohas, siis saad tsheki, mille maksad kassasse ja lähed tagasi maksekviitungi alusel oma kaupa kätte saama. Müüja ja ostja vahel on trellitatud sein ja tehing toimub luugi kaudu. Oli ka muidugi mõningaid nn väikemarketeid, mis olid iseteenindamisega kuid enamus kaubandust käis luugist. Downtowni osa on ajalooliste ehitistega, sammastega värvikirevad puitmajad, millede ees tänavatel käib pidev melu. Kõlaritest mängitakse Reggeae õhtust varaste hommikutundideni, vahel on see nii kõva, et ei kuule iseenda mõtteidki. Reggea on nende elustiil, nende keel on samuti kui laulev reggea. Väga, väga raske on neist aru saada. Kuigi kirjutavad nad puhtalt inglise keeles ja inglise keel peaks olema nende teine riigikeel, siis sellest nad väga aru ei saa. Kohalik keel on väga lüüriline ja ilus –muusikaline dialekt.
Kingstonis on rahvas väga kirev ja selle kireva seltskonna keskel väga kaua mul närvi olla ei ole, otsin kiiret võimalust siit põgeneda. Ma enam ei suuda taluda neid pakkumisi, milledele äraütlemine võib mulle halvasti või ootamatult lõppeda. Küsin teed kohalikelt bussijaama, et istuda esimese linnast välja mineva bussi peale. Kuna mul polnud mitte mingeid plaane ja mingit konkreetset sihti, siis ma mõtlesin lihtsalt kulgeda sinna kuhu esimene buss mind viib. Eesmärk oli enivei kogu maa läbi rännata, seega lihtne. Jõudsin bussijaama, väga kuum ligi 40 kraadi, jalad kõrbevad, vett ei ole, tunnen, et pilt hakkab minema kuid kuna jällegi on need pervod platsis, siis hoian end minestamast. Keeran taas käterätiku pähe, otsin viludamat nurka kuna ühtegi bussi hetkel ees ei ole. Olen oodanud juba ca 40 minutit, vaikselt hakkab liikuma vanu ca 20-nekohalisi busse peatusesse. Peal väikselt kirjad, mis marsruudil need liiguvad. Valin Port Antonio bussi, sest olin varasemalt lugenud sellest hispaaniapärasest linnakesest ja sadamast – lootsin saada turvalisemasse keskkonda. Istun bussi, peale minu on seal veel vaid üks inimene. Vaikselt tiksub bussi inimesi juurde, oleme oodanud väljumist juba 1 h. Kellaaegu väljumiseks ei ole, väljub buss siis kui see on täidetud. Seega mitte midagi ei käi kellaaja peale. Sul lihtsalt peab jaguma aega, et kulgeda selles chill no problem rütmis. Saab näha kui kaua ma nende lõbusate kohalikega ligi 40 kraadises kuumuses passima pean. No 1,5h läks bussi täitmiseks ja sõit võis alata Port Antonio poole, sinna, kus omal ajal Brook Shields Helesinises Laguunis ennast avastas ja kus Tom Cruise oma Coctail baari pidas. Olen põnevil ja õnnelik, et saan sellest hirmutavast Kingstonist välja. Vahemaa sihtkohta peaks olema 87km ehk üks Viljandi-Tartu ots. Arvestan nii ca 1,5h bussiga aga ……ma olen ikka väga suur optimist. Sõit võttis kokku koos ootamisega 6h. Kui ma jõudsin Port Antoniosse, olin ma väga väga õnnelik ja seda kahel põhjusel: esiteks, et ma olin valinud sellise transpordivahendi, nähes vahetut kohalikku elu ja teiseks seetõttu, et ma ei olnud eelnevalt teadlik liiklusõnnetuste statistikast. See millistel „ameerika mägedel“ me sõitsime ja millise kiirusega see buss neid Ble Mountaini kurve võttis, see oli kohutav. Endale märkamatult olin küüned eesistuja jakki surunud, tuul aknast tiris põsenahka kukla taha ja palju ei puudunud, et oleksin pidanud paluma naabrilt juurviljade pakkimiseks kasutatud kilekotti. Vahemärkusena pean mainima, et selles riigis on WC-dega kehvad lood. Neid on väga vähe ja sinna ei soovitata minna. Seda mitmel põhjusel – turvalisus ja mustus. Seega nägin väga mitmeid kordi kui mõni naine võttis maantee ääres püksid alla ja kükitas, uimas meestest üldse ei räägi.
Port Antonio külakeses nimega Drapers saan öömaja. Kohale jõuan pimedas, seega ei ole mul täpset aimu oma asukohast ega ümbrusest aga majake, millel silt Drapers San Guest House on väga sümpaatne ja otsustan seal öö veeta. Palun perenaisel end hommikul kell 9 äratada, sest kardan, et olen reisist nii väsinud ja und jätkuks terveks päevaks. Ei taha ju väärtuslikku aega maha magada, vaid iga minutit sellest nautida. Aga hommikul kell 6 olen juba üleval koos kohalike kukkedega, tirtsud siristavad ja imeilus Blue Laguun rõõmustab tõusva päikese üle, muutes oma värvi kord roheliseks, kord sini-siniseks. Nii rõõmustan ka mina ilusa algava päeva üle ja selle üle, et olen ohutsoonist eemal – vaikuses ja rahus ja loodetavalt saan hakata selle maa võlusid nautima. Väike kohalik must naine hõikab mind sööma – mmmmm ta on valmistanud head kohalikku kohvi ja pannkooke siirupiga. Blue Mountain kohviistandustest tulevad maailma kõige kallimad kohvioad. Selle aasta saak on orkaani poolt rikutud. Kohalikud aga ostavad poest lahustuvat kohvi ja ube saada pole, need lähevad peamiselt riigist välja.
Taksosüsteem on siin väga hea, tee ääres püüad punase numbrimärgiga takso, mis liigub punktist A punkti B. Sind topitakse taksosse koos teiste reisijatega ja lastakse maha seal kus sa soovid. Sõit maksab ca 80 JMD, mis on ca 1 USD. September on suhteliselt kuum aeg Jamaika külastamiseks. Turiste ma eriti näinud ei ole, olen piirkonnas ainuke valge. Kuumuse leevenduseks käin Helesinises Laguunis ujumas, turnin suurtel troopilistel puudel ja meenutan filmis toimunut. Kindlasti on vaja Jamaikat külastades Kingstonis ära käia kuid võimalikult kiirelt sealt jalga lasta. Mitmel korral esimesel päeval pealinnas soovisin, et mul oleks Usain Bolti jalad põgenemiseks või Bob Marley välimus massi sulandumiseks. Väljaspool Kingstoni on asi hoopis teisem ja rahulikum. Ka inimesed on sõbralikumad ja mehed vähem machod. Mitmed tulid juurde ja ütlesid: Do not be afraid, we are here to protect you! - no jah, võta sa siis kinni, kas nad tüesti tahavad sind kaitsta nende machode eest või on see mingi uus skeem kuidas ennast mulle maha müüa. Usaldada ei või mitte kedagi, isegi mitte politseid.
Sambad, rõdud, kirevad värvid ja inimesed, vihmametsadesse peitunud kosed, kohviistandused, magus ganja, vine, helesinised laguunid, rastapatsid ja ool nait long reggae – see on Jamaica!
Selline tõsiasi veel, et „ aeg on raha“ siin ei kehti. Aega neil on palju seega raha vähe. Kõik on „no problem“. Aga see nende „no problem“ võib saada minu probleemiks. Kui sul on kiire väldi kindlasti busse ja tavataksosid vms. Sa ei jõua nendega kaugele. Loota võid JUTA taksole. …….kuigi ……istun hotellifuajees, kell on pool neli hommikul ja nende „ pole probleemi taksot saada“ hakkab varsti probleemiks muutuma. Pean olema lennujaamas poole tunni pärast, et tagasi Fort Lauderdale lennata, kuid mida ei ole see on takso. Eelmisel õhtul minu tagasilend tühistati ning ma sain lisapäeva Kingstonis. Jamaica jumal ise vist ei taha, et ma siit „ no problem“ paradiisist lahkuks.
Sekeldused hommikul taksoga ja hotellipersonaliga hakkavad vaikselt mu tolerantsusepiiri ületama…….hakkab isu tekkima selle omleti „seentega“ ning kanepi tee järgi.
Jõuan õnnelikult tagasi Miamisse, et oma eksperimentidega edasi minna ja ka jõuda Bahamale. Eksperimendi tulemused avalikustan oma sõbrannadele pärast reisi, et siis nad saaksid hakata valmistuma minuga kaasa tulekuks järgmisele suuremale seiklusele Lõuna - Ameerikasse ehk Brasiiliasse ja Argentiinasse. Seda juba järgmise aasta algul!
Wednesday, October 7, 2009
Seiklus MASU ajal
Kui alustada sellest, et viimasel aastal on olnud tööd meeletult palju, ajad on muutunud ja peab ilma virisemata hakkama saama, tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun ja nii saigi väga spontaanselt otsustatud, lähen puhkama. Otsisin mõnda aega kompanjone, kes tahaks minu seiklustele kaasa lüüa kuid seekord ei olnud keegi valmis nii kiirelt reageerima. MASU on teinud oma töö ja reisimiseks jääb järjest vähem võimalusi. Eks mul eneselgi oleks targem olnud see reis edasi lükata aga väsimus pressis ja tallad sügelesid.
Seega olen reisil üksi, võtan seda väga relaxilt ilma mingite ettevalmistusteta ja kulgen just sellises tempos kui hetkel tuju on. Kogu selle kulgemise juures viin läbi eksperimenti, kuidas MaSu ajal reisida võimalikult soodsalt kasutades ära kõikvõimalikke võimalusi. Selle nipinurga pühendan oma sõbrannadele, kes järgmiseks korraks peavad kokku saama vaid pileti raha, muu on juba fun. Tuleb vaid hakkamist omada. Minu reis algas seekord Helsingist lennuga Londonisse ja sealt Miamisse. Esimese abikäe ulatab isa kui pakub tasuta piletit Soome laevaga, mille on ta saanud pealekaubaks ostes pesumasina. Hetkel on käimas tohutult kampaaniaid. Et kliente kauplusesse oma viimast sularaha tooma kutsuda mõtlevad kaupmehed välja kõikvõimalikke tõmbenumbreid. See Soome voucher küll ei olnud isa jaoks otsustav tema ostu sooritamisel, kuid kulus mulle vägagi eksperimendi jaoks ära. Seega algus tehtud ! Tasuta Soome laevaga saadud, kuidas edasi`?. Sadamas istun trammi peale, mis on nii puupüsti täis, et ka kõige parema tahtmise juures ei pääse ma juhini, et pilet hankida, lohutan ennast sellega, et ehk saatus on minu suhtes täna armuline ja ka veidi lootes, et kontrollidki ei mahu manööverdama. …. Uhhh läks õnneks! Raudteejaamas istun ümber bussile, mis viib lennujaama.
Seega olen reisil üksi, võtan seda väga relaxilt ilma mingite ettevalmistusteta ja kulgen just sellises tempos kui hetkel tuju on. Kogu selle kulgemise juures viin läbi eksperimenti, kuidas MaSu ajal reisida võimalikult soodsalt kasutades ära kõikvõimalikke võimalusi. Selle nipinurga pühendan oma sõbrannadele, kes järgmiseks korraks peavad kokku saama vaid pileti raha, muu on juba fun. Tuleb vaid hakkamist omada. Minu reis algas seekord Helsingist lennuga Londonisse ja sealt Miamisse. Esimese abikäe ulatab isa kui pakub tasuta piletit Soome laevaga, mille on ta saanud pealekaubaks ostes pesumasina. Hetkel on käimas tohutult kampaaniaid. Et kliente kauplusesse oma viimast sularaha tooma kutsuda mõtlevad kaupmehed välja kõikvõimalikke tõmbenumbreid. See Soome voucher küll ei olnud isa jaoks otsustav tema ostu sooritamisel, kuid kulus mulle vägagi eksperimendi jaoks ära. Seega algus tehtud ! Tasuta Soome laevaga saadud, kuidas edasi`?. Sadamas istun trammi peale, mis on nii puupüsti täis, et ka kõige parema tahtmise juures ei pääse ma juhini, et pilet hankida, lohutan ennast sellega, et ehk saatus on minu suhtes täna armuline ja ka veidi lootes, et kontrollidki ei mahu manööverdama. …. Uhhh läks õnneks! Raudteejaamas istun ümber bussile, mis viib lennujaama.
Ma tunnen mõnda inimest, kellel on täielik foobia lendamise vastu ja ei suuda kuidagi rahulikuks jääda kui lennujaam paistma hakkab, rääkimata sellest kui jalaga juba lennukisse astuma hakkab. Minuga on lood hoopis teised, ma tunnen enne lendu ja lennates ennast nii suurepäraselt, et ma võiks 24/7 lennata ja poleks siis ka tüdinenud. Naudin seda!
Miami võtab vastu mind mõnusa kuumuse pahvakuga. Kraadiklaas näitab 89 F, mõnus. Kuna ma olin pea kogu lennu vältel maganud ja otsustasin koheselt tegutsema hakata, siis ajavahe ei kimbutanud. Ma olin nagu energialaengu saanud ja valmis suuri tegusid tegema. Auto oli mul varasemalt bronnitud. Nagu ikka minule kohane netis ja kõige soodsamalt, mis ever on saanud. 11 USD päev. Can u believe it? Eestis ei saa selle raha eest jalgratast ka mitte rentida J! Hertzi jõudes ootas mind ees tore üllatus, mees, kes lauas mind teenindama hakkas oli ju see sama tüüp, kes eelmisel korral mulle nn kingituse tegi (loe eelmine reis Miamisse). Püha jumal, kas ta mäletas mind? Või on see puhtameerikalik viisakus kõigiga sel viisil kõneleda. Hea nipp, mõtlen endamisi. Kuid ei, tüüp ladus liiga palju detaile, kuni K arine ja Janeni välja, sa lihtsalt pead uskuma, et inimesel on nii hea mälu.
Sellel heal mälul ja komplimentidel aga olid minu jaoks veidi segavad tagajärjed kuna lasin neist end uinutada. Usaldasin tüüpi ja ei kontrollinud pabereid põhjalikult, millele alla kirjutasin. Jutustasime, rääkisime mootorratastest , jagasime viisakusi ja kirjutasin alla. Rumal minust, mõtlesin alles hiljem kui armsasse korterisse jõudsin. Sama kus eelmised korradki elanud olen. Kõik on nii mõnus ja tuttav nagu poleks vahepeal 7 kuud ära olnudki. Kiirelt lahendan mõned tööasjad ja püüan minna magama. Süda hakkas valutama, et miks ma ei vaadanud ja …….. palun väga, kontrollimisel selgus, et ta oli mulle kirjutanud sinna sisse midagi lisaks ca 6000 eek eest. Oi ajab närvi, iseenda lollus. Aga no mis teha, voodist välja ja autole hääled sisse, uuesti lennujaama poole. See on ca tunniajane sõit. Kell on 5 hommikul, aga ma tundsin, et pean selle asja kohe korda ajama, muidu on tuju ja päev rikutud. Ei taha alustada negatiivsete emotsioonidega vaid ……..puhta lehega.
Mõtlen story välja, mida ja kuidas seda neile serveerida, sest tegelikult ju ilutseb mu graatsiline allkiri tshekil all ja ega mul väga midagi siin vinguda pole aga siiski……..Minu nn osavat 8 tsikliomanikust müügimeest enam tööl ei ole, teenindab kena väike naisterahvas, kes kuulas mu loo ära ja esialgu nagu ei öelnud ei a ega b, mina seevastu olin peas mõelnud, et teevad kiirelt tagastuse ja ongi korras. Kuid asi venis. Küll ei öelnud ta mulle konkreetset vastust, siis läks ühte tuppa ja tuli tagasi, siis teise tuppa ja tuli tagasi, siis tuulas nii sama laual asuvates paberites ja vastust ikka mitte. Küsin, et kas on mingi probleem??? Ei pidavat olema. Aga siis kohmas, et ei leia kapivõtit. Mina mõtlesin, et huvitav küll, mis töötaks, et saaks ikka oma raha asjad korda ja mõttetult makstud raha tagasi. Närvitsesin ja kirusin ennast ning mõtlesin, mis ma Eestis teeksin antud situatsioonis – tarbijakaitse J. Proovin siin ka, kas töötab, ja oh imet hakkas tööle ja väga kiirelt. Rääkisin pikalt, kuidas mulle ei tutvustatud hinnakirja ja midagi on arvele juurde lisatud, mida ma tellinud pole ning võlusõna abil läks kapp lahti ja dokumendid eelmisest õhtust tulid koheselt lauale, mille tulemusena mu raha mu arvele laekus ning puhkus võis alata J. Sõitsin rahuliku südamega Deerfieldi , et hommikul oma seiklustele vastu astuda. Hommikune uni rannas ja ookeanikohinad viisid öise väsimuse.
(ja tõid päikesepõletuse hihihihihihihih). Ah jaa, selle nn apsaka kompensatsiooniks andis Hertz mulle 1 p tasuta renti ja kindlustuse. You see, MaSu ajal abiks ikka J kuigi, ise rumal olin.
Ja järgmine lõik on neile, kes on reisimiseplaanid edasilükanud seetõttu, et neil on makstud spordiklubis aastamaks ja kuidagi ei tahaks oma treeninguid katkestada, sest siis läheb ju raha kaotsi…….On hommik, 32 kraadi, vean oma jooksuriided selga ja lähen tavarutiini järgides ookeani äärde jooksma. Kui ma olin seda mitu hommikut juba teinud ja peale jooksu näinud välja justkui mul oleks hing paelaga kaelas (kurnav kuumus), tuli minu juurde üks meeldiv meesterahvas ja hoiatas mind hommikuse ja päevase jooksmise eest, et liiga kuum ning see võib mind tappa J! Soovitas seda teha õhtul kui on päike läinud, veidi jahedam ning ookeanilt tuleb mõnus breeze. Tänasin meeldivalt soovituse eest kuid samas kurtsin, et õhtul on piki randa üksi pime ja kõhe joosta. Ja valgustust seal pole peale kuu ja tähtede. Ta pakkus mulle oma seltsi selleks, et ta olla jalka treener ja käib seal igal õhtul trenni tegemas ja kui ma soovin, siis võib koos minuga trenni teha ja ka mulle teatud soovitusi trenniks jagada. Mõeldud, tehtud! Nüüd jooksen iga päev personaaltreeneriga J! Tüdrukud ütlen ausalt, selline trenn ja veel milline (mitme) J personaaltreener paneb makstud klubimaksu unustama ja trenni nautima.
Pühapäev on kohalikel peamiselt shoppamise ja ranna päev. Hommikul vara tullakse randa, võetakse kaasa kogu oma varustus, päikesevarjud, toolid, coolboxid, mis on täis kokteile ja muud söögi-joogipoolist…“and party can be started“. Inimesed lihtsalt chillivad ja seda õhtuste tundideni välja. Venitasin isegi hommiku sedasi õhtusse, vahepeal mõne brasiillasega viisakusi vahetades või siis mõnele kohalikule seletades, kust ma pärit ja mis ma teen. Väga paljudele pidin andma vastust küsimusele, et kas mul on kontaktläätsed? Nii huvitavad! Kui vastasin, et ei ole, et 100% naturaalne ilu, siis nad lihtsalt vahtisid suud lahti. Alles hiljem tuli mul see idee, et ma oleks juba rikas naine rannas olnud, kui ma igalt vaatajalt oleks dollari küsinud J J ;)
Nii ammu pole tundnud seda tunnet, kuidas on puhata, mitte millegipärast muretseda. Ainuke mure, mis on, on ära põleda!
Just chill! Enjoy it! Eksperiment saab täiendust sellega, et autoga randa sõites otsi kohta sellise parkimisposti juurde, kus juba raha tiksumas ehk eelmine parkija on sinu parkimise juba mõnusalt ettemaksnud. Ole leidlik ja saad väga soodsalt hakkama.
Miami võtab vastu mind mõnusa kuumuse pahvakuga. Kraadiklaas näitab 89 F, mõnus. Kuna ma olin pea kogu lennu vältel maganud ja otsustasin koheselt tegutsema hakata, siis ajavahe ei kimbutanud. Ma olin nagu energialaengu saanud ja valmis suuri tegusid tegema. Auto oli mul varasemalt bronnitud. Nagu ikka minule kohane netis ja kõige soodsamalt, mis ever on saanud. 11 USD päev. Can u believe it? Eestis ei saa selle raha eest jalgratast ka mitte rentida J! Hertzi jõudes ootas mind ees tore üllatus, mees, kes lauas mind teenindama hakkas oli ju see sama tüüp, kes eelmisel korral mulle nn kingituse tegi (loe eelmine reis Miamisse). Püha jumal, kas ta mäletas mind? Või on see puhtameerikalik viisakus kõigiga sel viisil kõneleda. Hea nipp, mõtlen endamisi. Kuid ei, tüüp ladus liiga palju detaile, kuni K arine ja Janeni välja, sa lihtsalt pead uskuma, et inimesel on nii hea mälu.
Sellel heal mälul ja komplimentidel aga olid minu jaoks veidi segavad tagajärjed kuna lasin neist end uinutada. Usaldasin tüüpi ja ei kontrollinud pabereid põhjalikult, millele alla kirjutasin. Jutustasime, rääkisime mootorratastest , jagasime viisakusi ja kirjutasin alla. Rumal minust, mõtlesin alles hiljem kui armsasse korterisse jõudsin. Sama kus eelmised korradki elanud olen. Kõik on nii mõnus ja tuttav nagu poleks vahepeal 7 kuud ära olnudki. Kiirelt lahendan mõned tööasjad ja püüan minna magama. Süda hakkas valutama, et miks ma ei vaadanud ja …….. palun väga, kontrollimisel selgus, et ta oli mulle kirjutanud sinna sisse midagi lisaks ca 6000 eek eest. Oi ajab närvi, iseenda lollus. Aga no mis teha, voodist välja ja autole hääled sisse, uuesti lennujaama poole. See on ca tunniajane sõit. Kell on 5 hommikul, aga ma tundsin, et pean selle asja kohe korda ajama, muidu on tuju ja päev rikutud. Ei taha alustada negatiivsete emotsioonidega vaid ……..puhta lehega.
Mõtlen story välja, mida ja kuidas seda neile serveerida, sest tegelikult ju ilutseb mu graatsiline allkiri tshekil all ja ega mul väga midagi siin vinguda pole aga siiski……..Minu nn osavat 8 tsikliomanikust müügimeest enam tööl ei ole, teenindab kena väike naisterahvas, kes kuulas mu loo ära ja esialgu nagu ei öelnud ei a ega b, mina seevastu olin peas mõelnud, et teevad kiirelt tagastuse ja ongi korras. Kuid asi venis. Küll ei öelnud ta mulle konkreetset vastust, siis läks ühte tuppa ja tuli tagasi, siis teise tuppa ja tuli tagasi, siis tuulas nii sama laual asuvates paberites ja vastust ikka mitte. Küsin, et kas on mingi probleem??? Ei pidavat olema. Aga siis kohmas, et ei leia kapivõtit. Mina mõtlesin, et huvitav küll, mis töötaks, et saaks ikka oma raha asjad korda ja mõttetult makstud raha tagasi. Närvitsesin ja kirusin ennast ning mõtlesin, mis ma Eestis teeksin antud situatsioonis – tarbijakaitse J. Proovin siin ka, kas töötab, ja oh imet hakkas tööle ja väga kiirelt. Rääkisin pikalt, kuidas mulle ei tutvustatud hinnakirja ja midagi on arvele juurde lisatud, mida ma tellinud pole ning võlusõna abil läks kapp lahti ja dokumendid eelmisest õhtust tulid koheselt lauale, mille tulemusena mu raha mu arvele laekus ning puhkus võis alata J. Sõitsin rahuliku südamega Deerfieldi , et hommikul oma seiklustele vastu astuda. Hommikune uni rannas ja ookeanikohinad viisid öise väsimuse.
(ja tõid päikesepõletuse hihihihihihihih). Ah jaa, selle nn apsaka kompensatsiooniks andis Hertz mulle 1 p tasuta renti ja kindlustuse. You see, MaSu ajal abiks ikka J kuigi, ise rumal olin.
Ja järgmine lõik on neile, kes on reisimiseplaanid edasilükanud seetõttu, et neil on makstud spordiklubis aastamaks ja kuidagi ei tahaks oma treeninguid katkestada, sest siis läheb ju raha kaotsi…….On hommik, 32 kraadi, vean oma jooksuriided selga ja lähen tavarutiini järgides ookeani äärde jooksma. Kui ma olin seda mitu hommikut juba teinud ja peale jooksu näinud välja justkui mul oleks hing paelaga kaelas (kurnav kuumus), tuli minu juurde üks meeldiv meesterahvas ja hoiatas mind hommikuse ja päevase jooksmise eest, et liiga kuum ning see võib mind tappa J! Soovitas seda teha õhtul kui on päike läinud, veidi jahedam ning ookeanilt tuleb mõnus breeze. Tänasin meeldivalt soovituse eest kuid samas kurtsin, et õhtul on piki randa üksi pime ja kõhe joosta. Ja valgustust seal pole peale kuu ja tähtede. Ta pakkus mulle oma seltsi selleks, et ta olla jalka treener ja käib seal igal õhtul trenni tegemas ja kui ma soovin, siis võib koos minuga trenni teha ja ka mulle teatud soovitusi trenniks jagada. Mõeldud, tehtud! Nüüd jooksen iga päev personaaltreeneriga J! Tüdrukud ütlen ausalt, selline trenn ja veel milline (mitme) J personaaltreener paneb makstud klubimaksu unustama ja trenni nautima.
Pühapäev on kohalikel peamiselt shoppamise ja ranna päev. Hommikul vara tullakse randa, võetakse kaasa kogu oma varustus, päikesevarjud, toolid, coolboxid, mis on täis kokteile ja muud söögi-joogipoolist…“and party can be started“. Inimesed lihtsalt chillivad ja seda õhtuste tundideni välja. Venitasin isegi hommiku sedasi õhtusse, vahepeal mõne brasiillasega viisakusi vahetades või siis mõnele kohalikule seletades, kust ma pärit ja mis ma teen. Väga paljudele pidin andma vastust küsimusele, et kas mul on kontaktläätsed? Nii huvitavad! Kui vastasin, et ei ole, et 100% naturaalne ilu, siis nad lihtsalt vahtisid suud lahti. Alles hiljem tuli mul see idee, et ma oleks juba rikas naine rannas olnud, kui ma igalt vaatajalt oleks dollari küsinud J J ;)
Nii ammu pole tundnud seda tunnet, kuidas on puhata, mitte millegipärast muretseda. Ainuke mure, mis on, on ära põleda!
Just chill! Enjoy it! Eksperiment saab täiendust sellega, et autoga randa sõites otsi kohta sellise parkimisposti juurde, kus juba raha tiksumas ehk eelmine parkija on sinu parkimise juba mõnusalt ettemaksnud. Ole leidlik ja saad väga soodsalt hakkama.
Soodsalt hakkama saada tähendab ka seda, et oled avatud õhtusöögikutsetele ja kui raha ikka üldse ei ole, siis pead olema kaval ja mõnele nägusale kohalikule üksikule noormehele pakkuma välja, et võid talle nt õhtusöögiks Eesti toitu kokata. Kõlab kindlasti huvitavalt, millest lihtsalt ei saa nad ära öelda ja sujuvalt oled oma mured lahendanud. :))))) See on muidugi ekstreemseim variant.
Lugedes täna Jamaika reisiraamatut, siis peab seal valmis olema igast huvitavateks vahejuhtumiteks, kuid sellest siis, kui kogemused olemas ja saan kinnitada fakte või ümber lükata. Igal juhul tegin täna Office Depotis oma passist ja viisast koopia, sest Jamaikal ei soovitata oma dokumente käest ära anda, vaid vajadusel näidata koopiat. Eks näis, olen põnevil.
Subscribe to:
Posts (Atom)
