ISTANBUL

Mõnus Colombard Chardonnay ja türklaste enda Cankaya valge vein laual alustan lendu Istanbuli. See nädal on olnud hirmkiire ja pole olnud aega isegi mõelda, kus ja kuidas Istanbulis toimetada kuid pole hullu, loodan saatusele, sest sellel on mulle alati varuks üllatusi. Hommikune meil mu Mehmetilt andis kindlust, et päris saatuse hooleks ei ole ta mind jätnud vaid ta vend tuleb mulle lennujaama vastu ja on minu jaoks olemas kogu mu reisi vältel, et ma ei peaks ennast halvasti tundma pideva tähelepanu ja pealetükkivate ettepanekute pärast. Ma tean, et ta muretseb kuna varasem kogemus mul selles linnas pani mind siit põgenema. Mitte, et see oleks ohtlik vaid, see on tüütu ja veidi ehmatav. Nüüd, kus ma olen seda kultuuritausta ja inimesi veidi enam tundma õppinud lähen väljakutsetele põnevusega vastu.

Peatun hotellis ANEMON Galata, mis asub kohe turistiatraktsiooni Galata Toweri kõrval. See on 5 tärni hotell mõnusa ajaloo hõnguga. Boonuseks veel katuseterass ja veinirestoran. Väga atraktiivne vaade tuledes linnale http://www.anemonhotels.com/ . Vaateväljas on nii Sultanahmet, Topkapi palee, Vürtsiturg kui ka Hagia Sophia. Hotelliga õnnestus väga hästi kuid seda tänu tutvustele. Istanbuli hotellid olid selleks nädalavahetuseks kõik praktiliselt välja müüdud, seda just Taksimi ja kesklinna piirkonnas. Taksim on väga ülerahvastatud, kuna siit jookseb läbi populaarne poodlemise tänav Istiklal, siis on suhteliselt võimatu sellel tänaval liikuda ja seda eriti õhtupoole kui inimesed tulevad tänavatele restoranidesse istuma või poodlema, mida saab siin teha küll praktiliselt kella kaheteistkümneni öösel ja mõningates kohtades ka kauem. Tagaõued ja väikesed tänavad viivad aga klubidesse, baaridesse kohvikutesse. Melu on pidev. Restorani, kuhu mu sõber mind sööma kutsus on vaja enne booking teha, mida ma arvan on vaja teha enamustesse populaarsematesse kohtadesse. See restoran asub Taksimi keskväljakult 500m kõrvaltänavas (Jihangir) ja sinna naljalt ise mittekunagi ei satu aga ma olen võimaluse üle üliõnnelik, sest see vaade ja toidunauding, mida viienda korruse katuserestoran Bensinci Kat (5th Floor) pakub on imeline. Omanikuks on kuulus Türgi näitlejanna Yasemin Kaya, kes ka ise viibis tol õhtul kohal ja käis tervitamas oma külalisi. Selleks, et saada teada linna tõelistest väärtustest ja nüanssidest pead sa seda tegema koos kohalike inimestega. Kui sa teed turisti, siis liigud Lonley Planeti marsruudil väga leierdatud radadel ja saad vaid kinnitada oma silmaga, et ja nii see on aga midagi uut, huvitavat, ehedat kohalikku touchi sa ei koge. Kohalikud sõbrad on reisi suur väärtus! Väärtuste karikasse sattus ka lounge Babylon (http://www.babylon.com.tr/) külastus, mis on loodud multi-otstarbeliseks kasutuseks. Babylonis astuvad üles just kõige paremad esinejad nii jazzi, latino, reggae, brasiliana või muu maailma muusika osas. Tol õhtul astus üles jazzfestivali raames rahvusvaheline nelik Okay Temiz 3+1 project (xavier desandre navarre, minino garay , nedim nalbantoglu), kes said laval kokku ja jammisid mõnuga. Super esitus, briljatne pilli käsitlemine ja mõnus fiiling. Lisaks jazzifestivalile ka Sertab Ereneri kontsert maaliliselt ilusas kontsertpaigas järve kaldal Istanbuli rikkamas vana säilinud puitarhitektuuriga linnaosas nimega Arnavutkoy. Kontserdile eelnes väike drink minu uute türgi sõprade juures. Tänud Janele, kes meid reisi eel Tallinnas tutvustas ja tänu kellele mu Istanbuli külastus sai uut kultuuri külge näha. Siiani oli see olnud veidi ühekülgselt moslemlik ja ettevaatlikuks tegev kuid saab ja on ka teisiti :):).

Istanbul on saavutanud sellel aastal tohutu populaarsuse, see linn on isegi tunnistatud nn. Travel Oscar ´i vääriliseks. Mina annan oma hääle sellele sajapunktiliselt. Kui mult hiljuti küsiti, et mis on mu lemmik linn, ja kuhu ma tahaksin tagasi minna, kus ma ennast hästi tunnen. Mõtlesin natuke ja leian, et kui varem oli selleks linnaks London või Amsterdam lisaks Miamile, mis on mu nn teine kodulinn, siis nüüd panen käe südamele ja kinnitan, et Istanbul on võitlust võitmas. Londoni ja Amsterdami on juba seljatanud, Miamiga käib tihe rebimine aga kindel see, et Istanbulis olen varsti jälle tagasi. Nende usu taust annab sellele linnale vürtsi juurde. Tahank teada rohkem, näha rohkem, tunda rohkem. Ma tean juba praegu, et ma saan seda kõike vaid natuke läheb aega, pean enne oma plaanitud uued sihtkohad üle vaatama. Plaanis Madriid, Guatemaala, Tai, Kambodzha.

Reisi jooksul sain vaid põgusalt tutvuda aasia poolega (Üsküdar, koht kus elab mu sõbra Mehmeti pere ja kus ta on koolis käinud) kuid teen seda järgmisel korral pikemalt. Sellel korral oli meil rohkem nalja kui linnaga tutvumist. Nimelt jalutasime Mehmeti venna Sahiniga mereäärsel alleel kui ma oma plätu suutsin ära lõhkuda, nii õnnetult, et seda ei olnud võimalik mingi valemiga parandada. Võtsin plätud jalast ja viskasin prügikasti. Kuna ma olne nn maatüdruk, siis ei olnud mul mingi probleem paljajalu kõndida ja ka ilma jalanõudeta ilma ja kogu olemist nautida aga .... probleem oli Sahinil. Tema jaoks oli see nii piinlik ja pilkupüüdev, et ma paljajalu olin, et me olime sunnitud erinevatel tänavapooltel käima justnagu võõrad. Ta tegi küll nalja selle üle, õigemini punastas ja püüdis minu naljaga kaasa minna aga ma sain aru väga selgelt, et kuna see on tema keskkond ja usuruum, siis minu selline käitumine ei ole just kõige kiiduväärsem. Algas missioon leida uued jalanõud, mida oli tõsiselt raske leida. Me käisime läbi supermarketitest kuni suva lavkadeni aga igalpool oli tühjus või siis õudus kuubis. Aga kuna ma olin külaline ja nende maal, siis surusin oma ego maha ja lasin tal endale osta esimesed jalgaminevad jalanõud (loe õudused, mis maksid 10 liiri), mille ma õhtuks tänavaelanikele annetasin. Aga puna Sahini näolt kadus kui mul olid nn kingad jalas, tegime koheselt jäätised ja tellisime kabe, mida mitu tundi rannaäärses kohvikus tagusime. Väga väga tore oli!

UUE SEIKLUSE OOTUSES

Eestimaa suvi on olnud sellel aastal super ilus, mis pole meid päikesest puutumata jätnud. Aga siiski veetsin suhteliselt palju oma aega kontori seinte vahel ja olen ära teeninud väikese puhkuse. Veel veel natuke ja saan oma pea korraks töömõtetest mahalaadida. Ootan!
Jäänud on 16 päeva :) Kõige pealt 4 päeva Istanbulis, seejärel Janega seiklema Madriid, N.Y, Miami, Guatemala ja mine tea veel kuhu. Aega küll selle kõige jaoks on suhteliselt napilt aga eks näis. Kindalasti hoian teid oma tegemistega kursis jooksvalt!

HONG KONG, GUANGZHOU, YIVU, PEKING

Kohver on pakitud, juba kolmas päev ootan võimalust välja lennata. Aga Islandil on kogu Euroopaga hoopis omad plaanid. Tuhk, mida vulkaan on õhku paisanud on ruineerinud mitmete miljonite inimeste unistuste täitumist või siis jälle tööde ja toimetamiste tavarutiini. Tohutu kahju, mis sellest on sündinud nii lennufirmadele, kindlustustele kui ka inimestele, kes "vangis" on istunud. Ma pole küll nn. vangis istunud kuid saaga lennuplaaniga on kestnud päevi ja päevi. Lennuplaan nägi ette väljalendu 21.04 õhtul Tallinnast - Helsingi - HongKong. Juba paar päeva enne anti kahtlustavaid noote, et see lend ei välju kuna Finnair on väga printsipiaalne ja nad ei ava oma õhuruumi kui 100% kindlust ei ole, et tuhk on hajunud. Mis meil muud üle jäi, asusime agendiga uut skeemi välja mõtlema, et mind kiirelt HK saaks toimetada. Kuna kohtumiste ajad olid paigas ja ka siselendude piletid edasi liikumiseks ostetud, siis oli iga esimene võimalus HK-sse pääsemiseks väga oluline. Aga ....sellises kaoses, mida Euroopa üle elas oli ilmoptimistlik loota, et midagi õnnestu leida. .......telefon heliseb, agent helistab " ma olen õnnelik, leidsin sulle variandi. Kas paned poole tunniga asjad kokku ja oled lennujaamas?" Mina: "Jaa, muidugi, mul ju kott pakitud varakult nagu esmasünnitajal, olen valmis kohe sööstma" Kõne lõpetuseks tuleb agendilt aga üritust pidurdav lause: "...aga see läheks sulle lisaks maksma 40 000 krooni (ma olin pea 18 000 juba oma pileti eest maksnud)" Ja sinna mu lootus kohe lendama saada vajus. Sellist hinda lihtsalt ei ole mõistlik maksta. Marsruut oleks olnud Tallinn-Stock - Frankfurt-Bangkok-HK. Ilmselgelt elu lennukis paar päeva ja veel lisaks 40tuh ---tänan ei! Ei, ei nemad ikka oleks pidanud mulle maksma, siis ma oleks ehk jooksnud, seega jäin endiselt ootele. Pakuti veel 1oo tuh krooni eest mugavuslendu jne aga jäin endale kindlaks ja olin valmis ka paar päeva plaanis kaotama. Juhhuu paari päeva pärast saan lõpuks oma pileti vahetada ja lennata. Private lennuk Tallinnast Helsinkisse, uskumatu. Peale minu oli lennukis veel paar inimest. Lennujaam oli tühi, ei sagimist ega paanikat. Täpselt sama kordus ka Helsingis. Lend HK-sse väljub õigeaegselt. Saan endale terve pingirea, ei mingit üle rahvastatust nagu varasemalt agendid kinnitasid ---tuhapaanika on möödas, olen lennukis ning lülitan sisse ekraani. Voilaaa -- film Up in the Air is on the screen :):) Armas kokkusattumus ju!

Hong Kongi jõudes tervitab mind mõnus troopika kuid päikest pole sudus näha. Ei hullu, rõõmustan selle üle, et lõpuks olen kohal ja et on soe. Metrooga Kowlooni jaama, et sealt edasi rongile minna ja Hiina poole sõitma hakata. HK-is olen ma varasemalt korduvalt käinud, seega ka ei jää sinna turisti tegema vaid kiirelt oma paaripäevast plaanikaotust tagasiteha üritades võtan suuna Guangzhou poole . Guangzhousse jõuan õhtul hilja. Lennujaamas ootamas väikesed hiinlannad Amy ja Sucy, kellega koos alustame järgneva nädala jooksul kiiret töö tegemist. Suzie on nii umbes 25 aastane naine, kes on eelmisest aastast alates kihlatud ja ootab oma pulmi, mis toimuvad oktoobris või novembris. See sõltub väga palju sellest, millal on tema jaoks õnnetoovad kuupäevad. Hiinlased väga täpselt arvutavad oma õnne päevi astroloogia, numeroloogia või tont teab, mille järgi aga seda nad teevad. Millal hakata maja värvima, kolima, ehitama, millal saada lapsi, millal abielluda või siis oma äri alustada - see kõik on täpselt välja raalitud :) ja sellest nad kõrvale ei kaldu. Sucyst saab minu tõlk ja abiline. Amy on armas habras naine. Firma, milles nad töötavad, kuulub talle. Esimesest minutist, mil me kohtume sujub meie suhtlus ja koostöö. Nad räägivad mõlemad väga hästi inglise keelt ja on igas mõistes haritud ja laia silmaringiga, mida ei saa kõigi kohalike inimeste kohta öelda. See, milline külalislahkus ja abivalmidus on hiinlastel, see on kirjeldamatu. Kui sa jõuad midagi vaevalt küsida, on see järgmisel hetkel juba vastatud või palve täidetud. Kõik toimub silmapilkselt. Kui kurdad, et kurk on konditsioneerist valusaks jäänud ja enesetunne ei ole just kõige paremate killast, siis juba samal sekundil jookseb keegi apteeki ja järgmisel sekundil on ta rohtudega tagasi. Mitte ühtegi arvet ei lubatud maksta, sest nemad tahavad omal maal kõik kinni maksta ja ühegi asja pärast ei tulnud muretseda. Supernorganiseerimine.

Hiinlased on kui väikesed töömesilased, kes siblivad ringi hommiku varasest kuni hilisõhtuni. Linn sureb välja alles kahe ajal öösel. Siis teevad ka nemad väikese uinaku, et hommikul kaheksa ajal oma uniseid silmi hõõrudes taas tänavatele imbuda.

Ilm on soe, 26 kraadi, kuid päikest ei ole, sudune nagu HongKongiski. Ma olen suhteliselt õnnelik selle üle, sest ega ma ei suudaks muidu tööle keskenduda ja isegi mõttes oleks jalad ja nina päikese poole sirutatud.

Meil on palju hiinlastelt õppida. Näiteks nende töövõtted ja muid eluks vajalikke nippe. Nad on väga leidlikud ja mis peamine ülitöökad. .....

.... hetkel see reisikiri pooleli kuid tuleb lisa :)

BRÜSSEL, LUKSEMBURG

Nii palju kui on erinevaid rahvusi, nii palju on ka siin erinevaid emotsioone - kurbust, naeru, nuttu, iha ja muidugi ka romantikat. Ma ei ole juba ammu teinud sellist armast, rahulikku ja turvalist reisi. Kogu mu eelnev seikluste pagas on olnud veidi närvekõditav ja pea ees tundmatusse hüppamine kuid Belgia oli erinev- kõik kodutöö tehtud, hotellid bronnitud ja marsruudid paigas. See ei ole päris mina aga .........vahel võib. Kuna nädalavahetusel ei ole Brüsselis suurt midagi teha, sest pühapäeval on kõik suht välja surnud, siis tuli kiirelt otsus auto rentida ja hoopis mööda maad ringi vaadata, külastada imearmsaid väikelinnu ja kõõluda kanaleid ületavatel sildadel.

Otsus suunduda põhjapoole - Brugge = väike Veneetsia nage seda tavatsetakse kutsuda, kanalid, paadid, sillad, hobused ja kõik muu. Vanalinn on täis ajaloo - ja romantikahõngu. Linn ise on suhteliselt väike, kuna mul kiiret ei ole kuhugi, siis otsustan veeta pool päeva selles imelises linnas ringi jalutades. Sellel linnal on mõnus aura ja iseloom, ta ei peaks sugugi olema väike Veneetsia vari vaid peaks oma iseloomu rohkem näitama ja esile tooma. Linn peidab endas hästi säilinud keskaegset arhitektuuri, mis on jäänud kõigi sõdade poolt puutumata, väikesi tänavakohvikuid ning õdusaid gurmeerestorane. Ninna tungib kõikjal magus Belgia vahvli lõhn, mis muutub kohati isegi liiga imalaks kaaslaseks.

Antwerpen - siiagi tuleb palju kanaleid sisse, mõnus vanahõnguline linn seegi. Siin tegelikult väga palju vaadata pole. Väike tiir vanalinnas, raekojaplats ja peatänav Meir ja that is it :). Siin pidavat olema ka loomaaed, mis väga populaarne kuid turistiks olemine väsitab ja sedakorda ma selle ka vahele jätsin.

Navigeerin läbi mitmete linnade, pistan nina sisse, et saada aimu, kas on midagi põnevat ja iseloomulikku, kus tasub pikemalt peatuda või kus mitte. Ühtejärgi tulevad...Oostende, Blankenberge ja mitmed teised. Need kõik on suhteliselt sarnased, ütleme nii, et "midagi erakorralist" nendes ei ole. Kui sinna juhtud siis on tore aga kui ei lähe, siis ei ole ka sellest midagi. Oostende Põhjamereäärne väike suvituslinn karmi tuule, lainete ja düünidega. Kuna ilm oli nii tuuline, siis selle linna lummusest ma väga osa ei jõudnud saada. Pigem kiirelt välja ja kiirelt autosse tagasi, tunda oli kuidas külm põhja tuul kontidesse pressis. Tahaks kuhugi sooja tuppa saada, head teed nautida ja päeva muljeid mõlgutada. Ja oh seda õnne, hotellitoas on vann, mille embusesse ma koheselt ka vajun.

Ühesõnaga, mitte midagi erakorralist sellel roadtripil ei juhtunud, nagu ma ütlesin juba varem liiga steriilne, puhas ja turvaline :):) minu mõistes. Külastan ka Luksenburgi ja sealt juba tagasi Brüsselisse.