MADRIID

Taaskornde puhkus on alanud. Ma pole varem oma reiside jooksul lennanud IBERIAGA. Üks tuttav küll hirmutas, et väga hullud lennukid, mis kolisevad ja värisevad ning pole kindel, kuidas õhus püsivad, kuid tegelikkus oli hoopis teine. Ei saa kurta, päris normaalne kogemus, teenindus. Veidi veider oli vaid kuumavereliste hispaanlaste õhkutõusmisvõte, lennuraja esimese kurvipeal oli hoog juba üleval ja nina maast lahti :).

Jõudes Madriidi võtan metroo, mis maksab 2 EUR per persoon. Et jõuda keskusesse SOl´i tuleb 3X ümber istuda ning reis kokku kestab ca 40 minutit.

Nagu tavapäraselt minu seiklustele ei olnud mul hotelli enne bukitud, kuidagi sellise seikluse lisaboonuse annab mitteteadmine, kus ja mis edasi saab. Ma ei ta, kas see on adrenaliini vajadus või enesele tõestamine, et saan hakkama igas olukorras ja seda super hästi. Väike enesekiitus kulub vahel marjaks ära.

Lennujaamas on olemas nn. hotelli infopunkt, kus võimalik endale öömaja broneerida. Selline keskealine naisterahvas nätsunärides vastab aeglaselt minu küsimusele: "on vaid 1 võimalus ja see maksab 120 EUR öö" No muidugi ei tõuse mu käsi kiirelt rahakoti järgi, ma olen ennegi näinud neid nn. vaid "1võimalus" pakkumisi. Oma kogemustele põhinedes tean, et see ei ole nii ja minust jääb see 1 võimalus kellelegi teisele. Tänan meeldivalt ning haaran bukleti, suundun metroosse. No kui kuidagi (midagi) ei saa, siis kuidagi ikka saab.

:) Juhhuuu, jõudes Madriidi kesklinna selgub tõsiasi, et igas teises majas on hostel ja vabu kohti mõistlikku hinna eest täiesti olemas. 65 EUR öö (kahele) toa eest makstud, asjad lahti pakitud ning linna uudistamine võib alata.

Ah jaa - kui keegi soovib bukkida hotelli ette ja mitte minna õnne otsima, siis võin soovitada

Hostel Adriano www.hoteladrianosantaana.com. Asub täiesti kesklinnas, baaride, kohvikute, klubide, shopingu keskel.

Madriid ise on mastaapidelt suhteliselt väike, just kesklinna osa. Ma olin valmis pikkadeks vahemaadeks kuid võttes kaardi välja ja hakates punktist A punkti B liikuma, siis selgus, et kõik peamised vaatamisväärsused olulisemad kohad on käe-jala juures. Sukeldun ajaloohõngulisse vanalinna ja jõuan ka moodsamasse linnaäärsesse regiooni. Malasana tänava kanti on koondunud 80-ndate fenomen ning Plaza de Casarro on koht, kus lauljad, näitlejad, filmiinimesed kohtuvad sealhulgas ka Almadovari :). Kohti on erinevaid ning ma arvan, et igaüks leiab värvikas Madriidis endale midagi nauditavat. Hea oleks kui oleks mõni kohalik tuttav, kes viiks just sellistesse ehedatesse spanish culture kohtadesse. Reklaamviited sellele puuduvad ja peamiselt peopeal on nn turismi must do, mis minu jaoks on suht tüütu. Hoolimata sellest jalutan läbi nn. muuseumide kolmnurga - Museo del Prado, Centro de Arte Reina Sofia ja Museo Thysseni. Sinna vahele jääb veel väike moodsa kunsti muuseum Caixa Museo. Sees ei käinud kuid väline arhitektuur on vaatamisväärsus omaette. Päike lõõmab ja võtan korra aja maha. sirutan nina päikese poole ja naudin kivise Madriidi keskel asuvat rippuva aia rohelust.

Kui päris aus olla, siis Madriid ei üllata oma olemusega millegagi. Mingit wow efekti ei teki kuid siiski on reisi jooksul niimõnigi hetk, mis rõõmustab südant ja annab head emotsiooni, kidlasti ei ole selleks hispaanlased ise. Nende peale võib vahel isegi kurjaks saada. Nad on ülbe suhtumisega, arogantsed tüübid, kes oma keeleoskamatusele lisaks ei oska olla inimesed.

Paar lihtsat näidet: Metroos tegin arusaamatusest vea ja ostsin pileti väiksemasse tsooni ki oli vaja. Lennujaama tsoon oli kaugemal ja oli eraldi klahvi all, ei märganud seda paraku. Vale ost oli sooritatud. Ma olin sellega arvestanud, et mul tekib probleem lennujaama jõudes, ei saa väravatest välja vms. Nii oligi. Kui jõudsin lennujaama, siis pöördusin nn väravavahi juurde ja püüdsin talle selgitada olukorda kuida see keeras ülbusest selja, ei huvitanud teda minu probleem, ignoreeris täiel rinnal ja jättis mind värava taha seisma. Usun, et kui ma oleks üle väravate hüpanud, siis oleks ta vaid haigutanud ja tühja pilguga järgi vahtinud. Uskumatult laisad ja mõtetud tegelased. Õnneks oli mul veidi aega, et oma lennule jõuda, sest nüüd tuli see tobe olukord kiirelt ja arukalt lahendada. Hispaanlasest abi ei ole, ju siis pean taas ise abiks olema :).

Kindlasti peab teadma, et siesta on hispaanlastele püha üritus. Täpselt kell 14 seiskub töö, poodide uksed suletakse ja avatakse kohvikud ja restod. Kell 17 tulevad äritegelased siestalt tagasi ja vilgas kauplemine võib taas alata.

Paljudes restoranides suletakse köögid just siis kui siesta läbi saab. Jane oli kaasa haaranud oma viimaselt tripilt Istanbuli Air Balticu ajakirja, kus oli toodud soovitused, mida teha Madriidis kui sul on aega täpselt üks päev. Võtsime selle ajakirja soovituslikud kohad aluseks, käisime läbi j võin kinnitada, et sellised reklaamartiklid võivad sobida nn. eluturistidele ja sellele, kellel ei ole pealehakkamist endal. Artiklid on suht subjektiivsed ja seemis seal kiidetakse taevani ei pruugi jälle olla igaühe jaoks sobiv. Seega - viva isetegemine!

Kui tahad Madriidis shopata, siis Gran Via piirkond on täis erinevad brändi poode kui aga on raha üle keskmise ja janu luksuse järgi, siis tasub tshekata Nuovo Serrano tänavat, kus järgemööda sellised butiigid kui Loewe, Gucci, Prada, Cartier - puhas glamuur. Gran Via, Fuencarral, Corredera Baja de San Pablo tänavate kolmnurk aga on põhi poodlemis keskus. See on hispaanlastele omaselt lärmakas, siin leidub trendikaid ja shikke disainerite poode, kunstigaleriisid. Mind köitsid väikestesse kõrvaltänavatesse jäävad Vintage poekesed, milledest sai nii mõnigi ost sooritatud. Kui huvi, siis soovitan tshekata V.Hugo tänavas asuvat toredat Cambalache äri, kus me Janega mõlemad korra aru kaotasime ;). Positiivses mõttes of course! Seda butiiki peavad kaks keskealist mõnusat mutti (heas mõttes), tshillivad oma vintage garderoobi keskel, tõmbavad suitsu ja lahendavad sudokusid. Elu on lill!

Madriid on minu jaoks selline käidud nähtud sihtkoht, midagi väga sellist igatsust tekitavat ja põnevat maha ei jäänud, seega tore, et olin aga uuesti sinna minna ei plaani.

Väike nõuanne, kui plaanid linnast hakata lennujaama poole liikuma ja kahtled korraks, kas minna täpseks ajaks või veidi varuga, siis kindlasti otsustage teise variandi kasuks, sest meil Janega oli tõsine hirm, et jääme oma N.Y lennust maha. Toredaks teeb asja see, et me eelmisel õhtul tegime hotellis plaane, et kui kaua meil võiks minna, et jõuda lennujaama. Mina paljunäinuna teadsin, et Usas on see minimaalselt 3h, Jane aga argumenteerid, et kuna veel euroopas, siis kindlasti ei ole nii palju vaja. Ok, leppisime kokku kesktee ja otsustasime kohal olla 2,5 h enne lendu :). 1h Solist lennujaama ja seejärel piisavalt aega, et saada ennast sisse checkida. :)Nalja koht. Meid checkiv tädi tegeles meiega tohutu rahuga, protseduur võttis aega ca 15 minutit. Olles meile kätte andnud parda kaardid ütles sama rahuga meile, et te olete oma lennule juba peaaegu hiljaks jäänud, sest väravasse sõiduks kulub teil veel lisa 30 minutit. Ja siis algas võidujooks ajaga. Turvakontroll suutis turvalindil mu tennised ära kaotada, rong, mis pidi otse väravsse viima ei tulnud ega tulnud ja lõpuks kui tuli, siis sõitis sinna 10 minutit Ja lõpuks eida oma värav, mis asus terminali taga lõpus. Väga stressirohke. Higi laubalt pühitud ja õnneks õnnestunult lennukil kuid kohalike jaoks on kõik NO problemo ja No comprendo. Sa oled üksi oma probleemidega, neid ei huvita miski.