tag:blogger.com,1999:blog-41956422023895920912024-02-19T17:09:04.328+02:00Minu seiklusMargissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.comBlogger44125tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-43187025447836412832014-09-27T23:47:00.000+03:002014-09-27T23:47:37.692+03:00El Yunge vihmamets Puerto Rico<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2_4K8Afr0delV2g91CEZCjaBjZqQl432_gYVDYXBVLzyGk4v678l0iRgN8IXe-hCI1KMN06Q1fELcEoa87I8W2P3TG0XYGu0J3iW2AxLA7ZliElpMCaTkRx6asH47cetACCj9morc2IdM/s1600-h/puertorico_029p.jpg"></a><br />
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGtJZEn3sUy5_n3A2vWpp7h2w9AYIVRnvYS9LAxk5O_-ADugtxNDBbgD6RYMIT08NWx8-XCJI8batTFAEZxRN_5t87AZSobh6uo1v2epoMKz6Csr-5EYD0x1SID5GFcNRcaTNOVDcRPGXW/s1600-h/LaMina+Waterfall.jpg"><img alt="" border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGtJZEn3sUy5_n3A2vWpp7h2w9AYIVRnvYS9LAxk5O_-ADugtxNDBbgD6RYMIT08NWx8-XCJI8batTFAEZxRN_5t87AZSobh6uo1v2epoMKz6Csr-5EYD0x1SID5GFcNRcaTNOVDcRPGXW/s320/LaMina+Waterfall.jpg" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296106624093643314" style="cursor: hand; float: right; height: 320px; margin: 0px 0px 10px 10px; width: 240px;" /></a><br />
<br />
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSZ1_EY1HW2wq5PjaQV6UNBpJ8WfJt2jglT7_GkGFUcWIqyXZQMeu5-WZtHOkTtWXRhVA8vxCA0dcmzxCgo9KkE-LfaltlLoj3odjjKH0fIM_PqXm4jv1FAe6RThE2XRI1A9y6A0zAHnKG/s1600-h/yunque%20trop%20stream.jpg"><img alt="" border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSZ1_EY1HW2wq5PjaQV6UNBpJ8WfJt2jglT7_GkGFUcWIqyXZQMeu5-WZtHOkTtWXRhVA8vxCA0dcmzxCgo9KkE-LfaltlLoj3odjjKH0fIM_PqXm4jv1FAe6RThE2XRI1A9y6A0zAHnKG/s320/yunque%2520trop%2520stream.jpg" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296106646972345858" style="cursor: hand; float: right; height: 320px; margin: 0px 0px 10px 10px; width: 214px;" /></a><br />
<br />
<br />
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQhotN7n1dPt_1fX-oNMu4TiopRyABOy0sZO4f0LDk4nNSEHzyySIyvf1aH_ndwrH4aJQS-RG2BDCzblUFi2pKZS1Faz9S7J-plZQelPs-vNtfPc1hdC-RS1ahL0Lt6P02s7O4aKynGBuc/s1600-h/roots.jpg"><img alt="" border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQhotN7n1dPt_1fX-oNMu4TiopRyABOy0sZO4f0LDk4nNSEHzyySIyvf1aH_ndwrH4aJQS-RG2BDCzblUFi2pKZS1Faz9S7J-plZQelPs-vNtfPc1hdC-RS1ahL0Lt6P02s7O4aKynGBuc/s320/roots.jpg" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296106634136300594" style="cursor: hand; float: right; height: 320px; margin: 0px 0px 10px 10px; width: 240px;" /></a><br />
<br />
<br />
<br />
<div>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMfoJjFQGVjAUQnJTH4idcrE-5KVIc4URT6LZnLSyYGuN0obHPt-prFj4Xf3QSaqNA9Nj9WoZM-HB_sAC3J-fsnT3YA4ERKwwQIHUkAz7n84WqvPvze-5w8rgGcrhETLObcBeaxfPTQ9j4/s1600-h/1-PR-267-11-b.jpg"><img alt="" border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMfoJjFQGVjAUQnJTH4idcrE-5KVIc4URT6LZnLSyYGuN0obHPt-prFj4Xf3QSaqNA9Nj9WoZM-HB_sAC3J-fsnT3YA4ERKwwQIHUkAz7n84WqvPvze-5w8rgGcrhETLObcBeaxfPTQ9j4/s320/1-PR-267-11-b.jpg" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296106617013227298" style="cursor: hand; float: right; height: 320px; margin: 0px 0px 10px 10px; width: 217px;" /></a><br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div align="justify">
<br />
ElYunge vihmamets on tõesti võimas oma liigirohkuse ja erinevate koskede poolest. Tee mäetippu on kitsas ja käänuline, kuid maaliliselt ilus, teeme aknad lahti, et kuulata seda linnulauluharmooniat, mida öösel kuulsime, kuid hommikuks oli vaikus. Pooletunnine jalutuskäik läbi metsa viib meid suure koseni, mille all teeme oma hommikuse ujumise, sest hotellist põgenemisega jäid veeprotseduurid ära :). Mõnus adrenaliin kose tugevast veejoast. Kivid, millel turnisime olid suht libedad, seega nõudis see ettevõtmine palju oskust ja jõudu aga tasus end kuhjaga ära, sest see, mida me pärast tundsime oli super loodusejõud meie kehades, mis pani rõõmust rõkkama. Super!. Vihmametsas sajab pidevalt troopilist vihma, me riided olid läbimärjad, kuid lootsime metsast väljudes kuumale päikesele, mis need kiirelt kuivatab. Vihmametsas oli väga pilvine, seda kutsutakse isegi pilvemets, sest kõrgel mägedes puudutavad puudeladvad pilvepiiri. Puudel on kummalised punased juured nagu varbad, millega hoiavad end ümber kukkumast. See oli midagi sünget, erilist, veidi saladuslikku. Ma pole saanud siiani seda metsa oma peast välja. Uskusin, et see on tore aga, et see nii sügavalt mõjus, oli üllatav. Väga väga sügav!<br />
Kuna ma ei ole seda tüüpi, kes võtaks osa mõnest turismigrupi reisist või organiseeritud ekskursioonist, siis kogu tuur on kokku pandud mul enda erinevate raamatute põhjal ja tunnete ning hetkeemotsioonide ajel. Ma kohe ei taha reisifirmale raha välja käia. Tahan ise kulgeda ja näha.</div>
</div>
</div>
</div>
</div>
Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-65866622915248031132010-10-24T01:07:00.008+03:002011-12-11T16:07:53.795+02:00MADRIID<div>Taaskornde puhkus on alanud. Ma pole varem oma reiside jooksul lennanud IBERIAGA. Üks tuttav küll hirmutas, et väga hullud lennukid, mis kolisevad ja värisevad ning pole kindel, kuidas õhus püsivad, kuid tegelikkus oli hoopis teine. Ei saa kurta, päris normaalne kogemus, teenindus. Veidi veider oli vaid kuumavereliste hispaanlaste õhkutõusmisvõte, lennuraja esimese kurvipeal oli hoog juba üleval ja nina maast lahti :).</div><br /><div>Jõudes Madriidi võtan metroo, mis maksab 2 EUR per persoon. Et jõuda keskusesse SOl´i tuleb 3X ümber istuda ning reis kokku kestab ca 40 minutit.</div><br /><div>Nagu tavapäraselt minu seiklustele ei olnud mul hotelli enne bukitud, kuidagi sellise seikluse lisaboonuse annab mitteteadmine, kus ja mis edasi saab. Ma ei ta, kas see on adrenaliini vajadus või enesele tõestamine, et saan hakkama igas olukorras ja seda super hästi. Väike enesekiitus kulub vahel marjaks ära.</div><br /><div>Lennujaamas on olemas nn. hotelli infopunkt, kus võimalik endale öömaja broneerida. Selline keskealine naisterahvas nätsunärides vastab aeglaselt minu küsimusele: "on vaid 1 võimalus ja see maksab 120 EUR öö" No muidugi ei tõuse mu käsi kiirelt rahakoti järgi, ma olen ennegi näinud neid nn. vaid "1võimalus" pakkumisi. Oma kogemustele põhinedes tean, et see ei ole nii ja minust jääb see 1 võimalus kellelegi teisele. Tänan meeldivalt ning haaran bukleti, suundun metroosse. No kui kuidagi (midagi) ei saa, siis kuidagi ikka saab. </div><br /><div>:) Juhhuuu, jõudes Madriidi kesklinna selgub tõsiasi, et igas teises majas on hostel ja vabu kohti mõistlikku hinna eest täiesti olemas. 65 EUR öö (kahele) toa eest makstud, asjad lahti pakitud ning linna uudistamine võib alata.</div><br /><div>Ah jaa - kui keegi soovib bukkida hotelli ette ja mitte minna õnne otsima, siis võin soovitada </div><div>Hostel Adriano www.hoteladrianosantaana.com. Asub täiesti kesklinnas, baaride, kohvikute, klubide, shopingu keskel. </div><div>Madriid ise on mastaapidelt suhteliselt väike, just kesklinna osa. Ma olin valmis pikkadeks vahemaadeks kuid võttes kaardi välja ja hakates punktist A punkti B liikuma, siis selgus, et kõik peamised vaatamisväärsused olulisemad kohad on käe-jala juures. Sukeldun ajaloohõngulisse vanalinna ja jõuan ka moodsamasse linnaäärsesse regiooni. Malasana tänava kanti on koondunud 80-ndate fenomen ning Plaza de Casarro on koht, kus lauljad, näitlejad, filmiinimesed kohtuvad sealhulgas ka Almadovari :). Kohti on erinevaid ning ma arvan, et igaüks leiab värvikas Madriidis endale midagi nauditavat. Hea oleks kui oleks mõni kohalik tuttav, kes viiks just sellistesse ehedatesse spanish culture kohtadesse. Reklaamviited sellele puuduvad ja peamiselt peopeal on nn turismi must do, mis minu jaoks on suht tüütu. Hoolimata sellest jalutan läbi nn. muuseumide kolmnurga - Museo del Prado, Centro de Arte Reina Sofia ja Museo Thysseni. Sinna vahele jääb veel väike moodsa kunsti muuseum Caixa Museo. Sees ei käinud kuid väline arhitektuur on vaatamisväärsus omaette. Päike lõõmab ja võtan korra aja maha. sirutan nina päikese poole ja naudin kivise Madriidi keskel asuvat rippuva aia rohelust.</div><div>Kui päris aus olla, siis Madriid ei üllata oma olemusega millegagi. Mingit wow efekti ei teki kuid siiski on reisi jooksul niimõnigi hetk, mis rõõmustab südant ja annab head emotsiooni, kidlasti ei ole selleks hispaanlased ise. Nende peale võib vahel isegi kurjaks saada. Nad on ülbe suhtumisega, arogantsed tüübid, kes oma keeleoskamatusele lisaks ei oska olla inimesed.</div><div>Paar lihtsat näidet: Metroos tegin arusaamatusest vea ja ostsin pileti väiksemasse tsooni ki oli vaja. Lennujaama tsoon oli kaugemal ja oli eraldi klahvi all, ei märganud seda paraku. Vale ost oli sooritatud. Ma olin sellega arvestanud, et mul tekib probleem lennujaama jõudes, ei saa väravatest välja vms. Nii oligi. Kui jõudsin lennujaama, siis pöördusin nn väravavahi juurde ja püüdsin talle selgitada olukorda kuida see keeras ülbusest selja, ei huvitanud teda minu probleem, ignoreeris täiel rinnal ja jättis mind värava taha seisma. Usun, et kui ma oleks üle väravate hüpanud, siis oleks ta vaid haigutanud ja tühja pilguga järgi vahtinud. Uskumatult laisad ja mõtetud tegelased. Õnneks oli mul veidi aega, et oma lennule jõuda, sest nüüd tuli see tobe olukord kiirelt ja arukalt lahendada. Hispaanlasest abi ei ole, ju siis pean taas ise abiks olema :).</div><div>Kindlasti peab teadma, et siesta on hispaanlastele püha üritus. Täpselt kell 14 seiskub töö, poodide uksed suletakse ja avatakse kohvikud ja restod. Kell 17 tulevad äritegelased siestalt tagasi ja vilgas kauplemine võib taas alata.</div><div>Paljudes restoranides suletakse köögid just siis kui siesta läbi saab. Jane oli kaasa haaranud oma viimaselt tripilt Istanbuli Air Balticu ajakirja, kus oli toodud soovitused, mida teha Madriidis kui sul on aega täpselt üks päev. Võtsime selle ajakirja soovituslikud kohad aluseks, käisime läbi j võin kinnitada, et sellised reklaamartiklid võivad sobida nn. eluturistidele ja sellele, kellel ei ole pealehakkamist endal. Artiklid on suht subjektiivsed ja seemis seal kiidetakse taevani ei pruugi jälle olla igaühe jaoks sobiv. Seega - viva isetegemine!</div><div>Kui tahad Madriidis shopata, siis Gran Via piirkond on täis erinevad brändi poode kui aga on raha üle keskmise ja janu luksuse järgi, siis tasub tshekata Nuovo Serrano tänavat, kus järgemööda sellised butiigid kui Loewe, Gucci, Prada, Cartier - puhas glamuur. Gran Via, Fuencarral, Corredera Baja de San Pablo tänavate kolmnurk aga on põhi poodlemis keskus. See on hispaanlastele omaselt lärmakas, siin leidub trendikaid ja shikke disainerite poode, kunstigaleriisid. Mind köitsid väikestesse kõrvaltänavatesse jäävad Vintage poekesed, milledest sai nii mõnigi ost sooritatud. Kui huvi, siis soovitan tshekata V.Hugo tänavas asuvat toredat Cambalache äri, kus me Janega mõlemad korra aru kaotasime ;). Positiivses mõttes of course! Seda butiiki peavad kaks keskealist mõnusat mutti (heas mõttes), tshillivad oma vintage garderoobi keskel, tõmbavad suitsu ja lahendavad sudokusid. Elu on lill! </div><div>Madriid on minu jaoks selline käidud nähtud sihtkoht, midagi väga sellist igatsust tekitavat ja põnevat maha ei jäänud, seega tore, et olin aga uuesti sinna minna ei plaani.</div><div>Väike nõuanne, kui plaanid linnast hakata lennujaama poole liikuma ja kahtled korraks, kas minna täpseks ajaks või veidi varuga, siis kindlasti otsustage teise variandi kasuks, sest meil Janega oli tõsine hirm, et jääme oma N.Y lennust maha. Toredaks teeb asja see, et me eelmisel õhtul tegime hotellis plaane, et kui kaua meil võiks minna, et jõuda lennujaama. Mina paljunäinuna teadsin, et Usas on see minimaalselt 3h, Jane aga argumenteerid, et kuna veel euroopas, siis kindlasti ei ole nii palju vaja. Ok, leppisime kokku kesktee ja otsustasime kohal olla 2,5 h enne lendu :). 1h Solist lennujaama ja seejärel piisavalt aega, et saada ennast sisse checkida. :)Nalja koht. Meid checkiv tädi tegeles meiega tohutu rahuga, protseduur võttis aega ca 15 minutit. Olles meile kätte andnud parda kaardid ütles sama rahuga meile, et te olete oma lennule juba peaaegu hiljaks jäänud, sest väravasse sõiduks kulub teil veel lisa 30 minutit. Ja siis algas võidujooks ajaga. Turvakontroll suutis turvalindil mu tennised ära kaotada, rong, mis pidi otse väravsse viima ei tulnud ega tulnud ja lõpuks kui tuli, siis sõitis sinna 10 minutit Ja lõpuks eida oma värav, mis asus terminali taga lõpus. Väga stressirohke. Higi laubalt pühitud ja õnneks õnnestunult lennukil kuid kohalike jaoks on kõik NO problemo ja No comprendo. Sa oled üksi oma probleemidega, neid ei huvita miski. </div><div><br /></div><div> </div><div><br /></div><div> </div><div><br /></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-8491860129407267172010-09-26T23:00:00.017+03:002010-10-24T01:03:17.994+03:00ISTANBUL<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhU5FmPtlG2i9mZXO0RdYuZA1sDo37NQtRn2HDxPgTRgX7aypwRbQwJU_Ua6KiVLfxmUo7muixlfHxnUbBqM7JHAUADFYcMXLS7TyoqX42v2PDeZNoNCQ3KxKBVBBCezK_B9CcujtuMPxk8/s1600/19-01-2007_05-24-42_4252.jpg"></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPegY8cLp8HBvVwca_nC7aWGOWkfq76Pf-Jo_wPAitKHtYC-H9I9G309ZRbSlDEbHsESGA3UQAzqCmbuMDfQd4sf8irNVViedADK4otYpHOhnXC5TXIAjqMSPd8yurFgtaigNuQjbo9hgv/s1600/Picture+008.jpg"><img style="MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 240px; FLOAT: right; HEIGHT: 320px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5521337587680976674" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPegY8cLp8HBvVwca_nC7aWGOWkfq76Pf-Jo_wPAitKHtYC-H9I9G309ZRbSlDEbHsESGA3UQAzqCmbuMDfQd4sf8irNVViedADK4otYpHOhnXC5TXIAjqMSPd8yurFgtaigNuQjbo9hgv/s320/Picture+008.jpg" /></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEybah7aQjR14oJHJn8vI3U0iY-1BYs2gxw_l7FunCau_RT37ONvNCYjfGhnfKnP_aBKMgE0JrSRS_aTl_WDU8Vx60oChm7NoF3u6DUIeQdKxag-VVfvdUhbh5i3Df_zzUT1A0jv1qQPT5/s1600/19-01-2007_05-28-40_1423.jpg"></a><br /><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBHu6YUszcsmsPJYqCuz5_1PB3aoHV-YmqITyr1plV3g5lt4Pcjk_4bzElWBClE7R-9BhCwIJ9V-Dh88r7Fwf1AlzLuyp1Q46vx6qMNEqkAEgDtj46gyZT8AZKZ_0c7V0isykRUdxYdc6i/s1600/Picture+021.jpg"><img style="MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; FLOAT: right; HEIGHT: 240px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5521336648619594050" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBHu6YUszcsmsPJYqCuz5_1PB3aoHV-YmqITyr1plV3g5lt4Pcjk_4bzElWBClE7R-9BhCwIJ9V-Dh88r7Fwf1AlzLuyp1Q46vx6qMNEqkAEgDtj46gyZT8AZKZ_0c7V0isykRUdxYdc6i/s320/Picture+021.jpg" /></a><br /><br /><br /><br /><div align="justify">Mõnus Colombard Chardonnay ja türklaste enda Cankaya valge vein laual alustan lendu Istanbuli. See nädal on olnud hirmkiire ja pole olnud aega isegi mõelda, kus ja kuidas Istanbulis toimetada kuid pole hullu, loodan saatusele, sest sellel on mulle alati varuks üllatusi. Hommikune meil mu Mehmetilt andis kindlust, et päris saatuse hooleks ei ole ta mind jätnud vaid ta vend tuleb mulle lennujaama vastu ja on minu jaoks olemas kogu mu reisi vältel, et ma ei peaks ennast halvasti tundma pideva tähelepanu ja pealetükkivate ettepanekute pärast. Ma tean, et ta muretseb kuna varasem kogemus mul selles linnas pani mind siit põgenema. Mitte, et see oleks ohtlik vaid, see on tüütu ja veidi ehmatav. Nüüd, kus ma olen seda kultuuritausta ja inimesi veidi enam tundma õppinud lähen väljakutsetele põnevusega vastu.</div><br /><br /><br /><br /><div align="justify">Peatun hotellis ANEMON Galata, mis asub kohe turistiatraktsiooni Galata Toweri kõrval. See on 5 tärni hotell mõnusa ajaloo hõnguga. Boonuseks veel katuseterass ja veinirestoran. Väga atraktiivne vaade tuledes linnale <a href="http://www.anemonhotels.com/">http://www.anemonhotels.com/</a> . Vaateväljas on nii Sultanahmet, Topkapi palee, Vürtsiturg kui ka Hagia Sophia. Hotelliga õnnestus väga hästi kuid seda tänu tutvustele. Istanbuli hotellid olid selleks nädalavahetuseks kõik praktiliselt välja müüdud, seda just Taksimi ja kesklinna piirkonnas. Taksim on väga ülerahvastatud, kuna siit jookseb läbi populaarne poodlemise tänav Istiklal, siis on suhteliselt võimatu sellel tänaval liikuda ja seda eriti õhtupoole kui inimesed tulevad tänavatele restoranidesse istuma või poodlema, mida saab siin teha küll praktiliselt kella kaheteistkümneni öösel ja mõningates kohtades ka kauem. Tagaõued ja väikesed tänavad viivad aga klubidesse, baaridesse kohvikutesse. Melu on pidev. Restorani, kuhu mu sõber mind sööma kutsus on vaja enne booking teha, mida ma arvan on vaja teha enamustesse populaarsematesse kohtadesse. See restoran asub Taksimi keskväljakult 500m kõrvaltänavas (Jihangir) ja sinna naljalt ise mittekunagi ei satu aga ma olen võimaluse üle üliõnnelik, sest see vaade ja toidunauding, mida viienda korruse katuserestoran Bensinci Kat (5th Floor) pakub on imeline. Omanikuks on kuulus Türgi näitlejanna Yasemin Kaya, kes ka ise viibis tol õhtul kohal ja käis tervitamas oma külalisi. Selleks, et saada teada linna tõelistest väärtustest ja nüanssidest pead sa seda tegema koos kohalike inimestega. Kui sa teed turisti, siis liigud Lonley Planeti marsruudil väga leierdatud radadel ja saad vaid kinnitada oma silmaga, et ja nii see on aga midagi uut, huvitavat, ehedat kohalikku touchi sa ei koge. Kohalikud sõbrad on reisi suur väärtus! Väärtuste karikasse sattus ka lounge Babylon (<a href="http://www.babylon.com.tr/">http://www.babylon.com.tr/</a>) külastus, mis on loodud multi-otstarbeliseks kasutuseks. Babylonis astuvad üles just kõige paremad esinejad nii jazzi, latino, reggae, brasiliana või muu maailma muusika osas. Tol õhtul astus üles jazzfestivali raames rahvusvaheline nelik Okay Temiz 3+1 project (xavier desandre navarre, minino garay , nedim nalbantoglu), kes said laval kokku ja jammisid mõnuga. Super esitus, briljatne pilli käsitlemine ja mõnus fiiling. Lisaks jazzifestivalile ka Sertab Ereneri kontsert maaliliselt ilusas kontsertpaigas järve kaldal Istanbuli rikkamas vana säilinud puitarhitektuuriga linnaosas nimega Arnavutkoy. Kontserdile eelnes väike drink minu uute türgi sõprade juures. Tänud Janele, kes meid reisi eel Tallinnas tutvustas ja tänu kellele mu Istanbuli külastus sai uut kultuuri külge näha. Siiani oli see olnud veidi ühekülgselt moslemlik ja ettevaatlikuks tegev kuid saab ja on ka teisiti :):).</div><div align="justify"></div><div align="justify">Istanbul on saavutanud sellel aastal tohutu populaarsuse, see linn on isegi tunnistatud nn. Travel Oscar ´i vääriliseks. Mina annan oma hääle sellele sajapunktiliselt. Kui mult hiljuti küsiti, et mis on mu lemmik linn, ja kuhu ma tahaksin tagasi minna, kus ma ennast hästi tunnen. Mõtlesin natuke ja leian, et kui varem oli selleks linnaks London või Amsterdam lisaks Miamile, mis on mu nn teine kodulinn, siis nüüd panen käe südamele ja kinnitan, et Istanbul on võitlust võitmas. Londoni ja Amsterdami on juba seljatanud, Miamiga käib tihe rebimine aga kindel see, et Istanbulis olen varsti jälle tagasi. Nende usu taust annab sellele linnale vürtsi juurde. Tahank teada rohkem, näha rohkem, tunda rohkem. Ma tean juba praegu, et ma saan seda kõike vaid natuke läheb aega, pean enne oma plaanitud uued sihtkohad üle vaatama. Plaanis Madriid, Guatemaala, Tai, Kambodzha.</div><div align="justify">Reisi jooksul sain vaid põgusalt tutvuda aasia poolega (Üsküdar, koht kus elab mu sõbra Mehmeti pere ja kus ta on koolis käinud) kuid teen seda järgmisel korral pikemalt. Sellel korral oli meil rohkem nalja kui linnaga tutvumist. Nimelt jalutasime Mehmeti venna Sahiniga mereäärsel alleel kui ma oma plätu suutsin ära lõhkuda, nii õnnetult, et seda ei olnud võimalik mingi valemiga parandada. Võtsin plätud jalast ja viskasin prügikasti. Kuna ma olne nn maatüdruk, siis ei olnud mul mingi probleem paljajalu kõndida ja ka ilma jalanõudeta ilma ja kogu olemist nautida aga .... probleem oli Sahinil. Tema jaoks oli see nii piinlik ja pilkupüüdev, et ma paljajalu olin, et me olime sunnitud erinevatel tänavapooltel käima justnagu võõrad. Ta tegi küll nalja selle üle, õigemini punastas ja püüdis minu naljaga kaasa minna aga ma sain aru väga selgelt, et kuna see on tema keskkond ja usuruum, siis minu selline käitumine ei ole just kõige kiiduväärsem. Algas missioon leida uued jalanõud, mida oli tõsiselt raske leida. Me käisime läbi supermarketitest kuni suva lavkadeni aga igalpool oli tühjus või siis õudus kuubis. Aga kuna ma olin külaline ja nende maal, siis surusin oma ego maha ja lasin tal endale osta esimesed jalgaminevad jalanõud (loe õudused, mis maksid 10 liiri), mille ma õhtuks tänavaelanikele annetasin. Aga puna Sahini näolt kadus kui mul olid nn kingad jalas, tegime koheselt jäätised ja tellisime kabe, mida mitu tundi rannaäärses kohvikus tagusime. Väga väga tore oli! </div><div align="justify"></div></div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-22847088374461552112010-09-07T22:56:00.004+03:002010-09-07T23:06:09.772+03:00UUE SEIKLUSE OOTUSES<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIuKepL8stqb79S8Pp1ZVeSixsf9Z2QmcD1CURo2_z6OBZfkU9MVRdKrfNHKU_Y_EBBZo9naADslPKDnIwWZxSNzP2jxLQWM3mqpJ9ZsJfjRU4NlISHD7Iaaz5PqOcMRPz9mxaO_iWLvmL/s1600/IMG_1651.JPG"><img style="MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 240px; FLOAT: right; HEIGHT: 320px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5514265265539510594" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIuKepL8stqb79S8Pp1ZVeSixsf9Z2QmcD1CURo2_z6OBZfkU9MVRdKrfNHKU_Y_EBBZo9naADslPKDnIwWZxSNzP2jxLQWM3mqpJ9ZsJfjRU4NlISHD7Iaaz5PqOcMRPz9mxaO_iWLvmL/s320/IMG_1651.JPG" /></a><br /><div align="justify">Eestimaa suvi on olnud sellel aastal super ilus, mis pole meid päikesest puutumata jätnud. Aga siiski veetsin suhteliselt palju oma aega kontori seinte vahel ja olen ära teeninud väikese puhkuse. Veel veel natuke ja saan oma pea korraks töömõtetest mahalaadida. Ootan!<br />Jäänud on 16 päeva :) Kõige pealt 4 päeva Istanbulis, seejärel Janega seiklema Madriid, N.Y, Miami, Guatemala ja mine tea veel kuhu. Aega küll selle kõige jaoks on suhteliselt napilt aga eks näis. Kindalasti hoian teid oma tegemistega kursis jooksvalt!</div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-29859684144066607652010-09-07T21:54:00.008+03:002010-09-07T22:55:16.264+03:00HONG KONG, GUANGZHOU, YIVU, PEKING<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitePuuFYe8bv9lb6OrCCiuN4DZEuRsJpryG6K5CxulyikTpCBTVtoEIUem_f_M1pQ7EVTfUikpu7xmKESn0_sKVRquz76wCNDXpu_V3rjstCivP2QlvdLdL4b7CM98lTBp4WOByEu1wYnM/s1600/800px-Hong_Kong_de_noche.jpg"><img style="MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; FLOAT: right; HEIGHT: 214px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5514253119834347506" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEitePuuFYe8bv9lb6OrCCiuN4DZEuRsJpryG6K5CxulyikTpCBTVtoEIUem_f_M1pQ7EVTfUikpu7xmKESn0_sKVRquz76wCNDXpu_V3rjstCivP2QlvdLdL4b7CM98lTBp4WOByEu1wYnM/s320/800px-Hong_Kong_de_noche.jpg" /></a><br /><br /><div align="justify">Kohver on pakitud, juba kolmas päev ootan võimalust välja lennata. Aga Islandil on kogu Euroopaga hoopis omad plaanid. Tuhk, mida vulkaan on õhku paisanud on ruineerinud mitmete miljonite inimeste unistuste täitumist või siis jälle tööde ja toimetamiste tavarutiini. Tohutu kahju, mis sellest on sündinud nii lennufirmadele, kindlustustele kui ka inimestele, kes "vangis" on istunud. Ma pole küll nn. vangis istunud kuid saaga lennuplaaniga on kestnud päevi ja päevi. Lennuplaan nägi ette väljalendu 21.04 õhtul Tallinnast - Helsingi - HongKong. Juba paar päeva enne anti kahtlustavaid noote, et see lend ei välju kuna Finnair on väga printsipiaalne ja nad ei ava oma õhuruumi kui 100% kindlust ei ole, et tuhk on hajunud. Mis meil muud üle jäi, asusime agendiga uut skeemi välja mõtlema, et mind kiirelt HK saaks toimetada. Kuna kohtumiste ajad olid paigas ja ka siselendude piletid edasi liikumiseks ostetud, siis oli iga esimene võimalus HK-sse pääsemiseks väga oluline. Aga ....sellises kaoses, mida Euroopa üle elas oli ilmoptimistlik loota, et midagi õnnestu leida. .......telefon heliseb, agent helistab " ma olen õnnelik, leidsin sulle variandi. Kas paned poole tunniga asjad kokku ja oled lennujaamas?" Mina: "Jaa, muidugi, mul ju kott pakitud varakult nagu esmasünnitajal, olen valmis kohe sööstma" Kõne lõpetuseks tuleb agendilt aga üritust pidurdav lause: "...aga see läheks sulle lisaks maksma 40 000 krooni (ma olin pea 18 000 juba oma pileti eest maksnud)" Ja sinna mu lootus kohe lendama saada vajus. Sellist hinda lihtsalt ei ole mõistlik maksta. Marsruut oleks olnud Tallinn-Stock - Frankfurt-Bangkok-HK. Ilmselgelt elu lennukis paar päeva ja veel lisaks 40tuh ---tänan ei! Ei, ei nemad ikka oleks pidanud mulle maksma, siis ma oleks ehk jooksnud, seega jäin endiselt ootele. Pakuti veel 1oo tuh krooni eest mugavuslendu jne aga jäin endale kindlaks ja olin valmis ka paar päeva plaanis kaotama. Juhhuu paari päeva pärast saan lõpuks oma pileti vahetada ja lennata. Private lennuk Tallinnast Helsinkisse, uskumatu. Peale minu oli lennukis veel paar inimest. Lennujaam oli tühi, ei sagimist ega paanikat. Täpselt sama kordus ka Helsingis. Lend HK-sse väljub õigeaegselt. Saan endale terve pingirea, ei mingit üle rahvastatust nagu varasemalt agendid kinnitasid ---tuhapaanika on möödas, olen lennukis ning lülitan sisse ekraani. Voilaaa -- film Up in the Air is on the screen :):) Armas kokkusattumus ju! </div><div align="justify">Hong Kongi jõudes tervitab mind mõnus troopika kuid päikest pole sudus näha. Ei hullu, rõõmustan selle üle, et lõpuks olen kohal ja et on soe. Metrooga Kowlooni jaama, et sealt edasi rongile minna ja Hiina poole sõitma hakata. HK-is olen ma varasemalt korduvalt käinud, seega ka ei jää sinna turisti tegema vaid kiirelt oma paaripäevast plaanikaotust tagasiteha üritades võtan suuna Guangzhou poole . Guangzhousse jõuan õhtul hilja. Lennujaamas ootamas väikesed hiinlannad Amy ja Sucy, kellega koos alustame järgneva nädala jooksul kiiret töö tegemist. Suzie on nii umbes 25 aastane naine, kes on eelmisest aastast alates kihlatud ja ootab oma pulmi, mis toimuvad oktoobris või novembris. See sõltub väga palju sellest, millal on tema jaoks õnnetoovad kuupäevad. Hiinlased väga täpselt arvutavad oma õnne päevi astroloogia, numeroloogia või tont teab, mille järgi aga seda nad teevad. Millal hakata maja värvima, kolima, ehitama, millal saada lapsi, millal abielluda või siis oma äri alustada - see kõik on täpselt välja raalitud :) ja sellest nad kõrvale ei kaldu. Sucyst saab minu tõlk ja abiline. Amy on armas habras naine. Firma, milles nad töötavad, kuulub talle. Esimesest minutist, mil me kohtume sujub meie suhtlus ja koostöö. Nad räägivad mõlemad väga hästi inglise keelt ja on igas mõistes haritud ja laia silmaringiga, mida ei saa kõigi kohalike inimeste kohta öelda. See, milline külalislahkus ja abivalmidus on hiinlastel, see on kirjeldamatu. Kui sa jõuad midagi vaevalt küsida, on see järgmisel hetkel juba vastatud või palve täidetud. Kõik toimub silmapilkselt. Kui kurdad, et kurk on konditsioneerist valusaks jäänud ja enesetunne ei ole just kõige paremate killast, siis juba samal sekundil jookseb keegi apteeki ja järgmisel sekundil on ta rohtudega tagasi. Mitte ühtegi arvet ei lubatud maksta, sest nemad tahavad omal maal kõik kinni maksta ja ühegi asja pärast ei tulnud muretseda. Supernorganiseerimine. </div><div align="justify">Hiinlased on kui väikesed töömesilased, kes siblivad ringi hommiku varasest kuni hilisõhtuni. Linn sureb välja alles kahe ajal öösel. Siis teevad ka nemad väikese uinaku, et hommikul kaheksa ajal oma uniseid silmi hõõrudes taas tänavatele imbuda.</div><div align="justify">Ilm on soe, 26 kraadi, kuid päikest ei ole, sudune nagu HongKongiski. Ma olen suhteliselt õnnelik selle üle, sest ega ma ei suudaks muidu tööle keskenduda ja isegi mõttes oleks jalad ja nina päikese poole sirutatud. </div><div align="justify">Meil on palju hiinlastelt õppida. Näiteks nende töövõtted ja muid eluks vajalikke nippe. Nad on väga leidlikud ja mis peamine ülitöökad. .....</div><div align="justify">.... hetkel see reisikiri pooleli kuid tuleb lisa :) </div><br /><br /><div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-39168876895159862962010-09-06T23:32:00.008+03:002010-09-07T00:42:18.821+03:00BRÜSSEL, LUKSEMBURG<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRru-bxHUTVt4rkwSUY39JrKCWuMB4hQ5mkorU4IuicKdFtMttOcmkogLDEbNZ_G6AiLWLZFsb2Ainlc7u5mBzRNzpYWn9S03JKS2DpuTD3bKcKLVR8I9dnI7QvEj_yjhvZCmhdkS-VaZg/s1600/P4120089.JPG"><img style="MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; FLOAT: right; HEIGHT: 240px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5513912528500146770" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjRru-bxHUTVt4rkwSUY39JrKCWuMB4hQ5mkorU4IuicKdFtMttOcmkogLDEbNZ_G6AiLWLZFsb2Ainlc7u5mBzRNzpYWn9S03JKS2DpuTD3bKcKLVR8I9dnI7QvEj_yjhvZCmhdkS-VaZg/s320/P4120089.JPG" /></a><br /><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTFLR2lH6dp2Uw0kr6_9FDNFM3VR_y3q-W-b7UUznCKTjH1looGoBSC9iOLPT2IwYsvrDFPenTB5u8YbaWU-3azk52m7HnwSdHI1DLmtK24v3kQiX5X4KGKAg48RPKW_HwbyARFHZwomYY/s1600/P4120100.JPG"><img style="MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 240px; FLOAT: right; HEIGHT: 320px; CURSOR: hand" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5513906320223130898" border="0" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTFLR2lH6dp2Uw0kr6_9FDNFM3VR_y3q-W-b7UUznCKTjH1looGoBSC9iOLPT2IwYsvrDFPenTB5u8YbaWU-3azk52m7HnwSdHI1DLmtK24v3kQiX5X4KGKAg48RPKW_HwbyARFHZwomYY/s320/P4120100.JPG" /></a><br /><br /><br /><div align="justify">Nii palju kui on erinevaid rahvusi, nii palju on ka siin erinevaid emotsioone - kurbust, naeru, nuttu, iha ja muidugi ka romantikat. Ma ei ole juba ammu teinud sellist armast, rahulikku ja turvalist reisi. Kogu mu eelnev seikluste pagas on olnud veidi närvekõditav ja pea ees tundmatusse hüppamine kuid Belgia oli erinev- kõik kodutöö tehtud, hotellid bronnitud ja marsruudid paigas. See ei ole päris mina aga .........vahel võib. Kuna nädalavahetusel ei ole Brüsselis suurt midagi teha, sest pühapäeval on kõik suht välja surnud, siis tuli kiirelt otsus auto rentida ja hoopis mööda maad ringi vaadata, külastada imearmsaid väikelinnu ja kõõluda kanaleid ületavatel sildadel. </div><div align="justify"><br /></div><div align="justify">Otsus suunduda põhjapoole - Brugge = väike Veneetsia nage seda tavatsetakse kutsuda, kanalid, paadid, sillad, hobused ja kõik muu. Vanalinn on täis ajaloo - ja romantikahõngu. Linn ise on suhteliselt väike, kuna mul kiiret ei ole kuhugi, siis otsustan veeta pool päeva selles imelises linnas ringi jalutades. Sellel linnal on mõnus aura ja iseloom, ta ei peaks sugugi olema väike Veneetsia vari vaid peaks oma iseloomu rohkem näitama ja esile tooma. Linn peidab endas hästi säilinud keskaegset arhitektuuri, mis on jäänud kõigi sõdade poolt puutumata, väikesi tänavakohvikuid ning õdusaid gurmeerestorane. Ninna tungib kõikjal magus Belgia vahvli lõhn, mis muutub kohati isegi liiga imalaks kaaslaseks. </div><div align="justify">Antwerpen - siiagi tuleb palju kanaleid sisse, mõnus vanahõnguline linn seegi. Siin tegelikult väga palju vaadata pole. Väike tiir vanalinnas, raekojaplats ja peatänav Meir ja that is it :). Siin pidavat olema ka loomaaed, mis väga populaarne kuid turistiks olemine väsitab ja sedakorda ma selle ka vahele jätsin. </div><div align="justify">Navigeerin läbi mitmete linnade, pistan nina sisse, et saada aimu, kas on midagi põnevat ja iseloomulikku, kus tasub pikemalt peatuda või kus mitte. Ühtejärgi tulevad...Oostende, Blankenberge ja mitmed teised. Need kõik on suhteliselt sarnased, ütleme nii, et "midagi erakorralist" nendes ei ole. Kui sinna juhtud siis on tore aga kui ei lähe, siis ei ole ka sellest midagi. Oostende Põhjamereäärne väike suvituslinn karmi tuule, lainete ja düünidega. Kuna ilm oli nii tuuline, siis selle linna lummusest ma väga osa ei jõudnud saada. Pigem kiirelt välja ja kiirelt autosse tagasi, tunda oli kuidas külm põhja tuul kontidesse pressis. Tahaks kuhugi sooja tuppa saada, head teed nautida ja päeva muljeid mõlgutada. Ja oh seda õnne, hotellitoas on vann, mille embusesse ma koheselt ka vajun. </div><div align="justify">Ühesõnaga, mitte midagi erakorralist sellel roadtripil ei juhtunud, nagu ma ütlesin juba varem liiga steriilne, puhas ja turvaline :):) minu mõistes. Külastan ka Luksenburgi ja sealt juba tagasi Brüsselisse. </div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-43462098580496350432009-10-17T22:59:00.006+03:002009-12-11T23:15:36.513+02:00PRAHA, BERLIIN, KÖLN<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1Nvasanytf4ABrGxww-gtm_ZrFKd7Ci_DZTkDoz8hyM1Wr_K-gbcnJfITSQ2NBqL6Dy_gZIWQ8R39CHPIG72Laf8H3zukvm2Nmod-hYS9n2fhn0R_z0pMJlY9PflfiAFgGOt7GPLgO2O-/s1600-h/10321_152309862965_629027965_2811761_6790609_n.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5394036858169354962" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 240px; CURSOR: hand; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1Nvasanytf4ABrGxww-gtm_ZrFKd7Ci_DZTkDoz8hyM1Wr_K-gbcnJfITSQ2NBqL6Dy_gZIWQ8R39CHPIG72Laf8H3zukvm2Nmod-hYS9n2fhn0R_z0pMJlY9PflfiAFgGOt7GPLgO2O-/s320/10321_152309862965_629027965_2811761_6790609_n.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBIBJTpMSPRFNvsArCd1rkJL2q-Jz65iLyy5t9hbySS7Ls2NUOEgKM6f-9bNvaM9wj1dQMdowBnnfvyeDwrs7iYtw9xdIP9Pp913e8yaS7v3-uaSKlxBakUmLT90v8mRkQhNv2uEMtjlDn/s1600-h/10321_152314922965_629027965_2811817_373898_n.jpg"></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdN1bweEFr9SoVWupYuW8SFufHfQH5we1wZHpcyc00s3aZj4GuOgU4WDDOeYNZBw2lDjwyL0PvV5WhdQzO_uYLKaDYKc-USjKOUVzX1ER9DJ0S2rp0pYcC12Ur5IQiZrlNSqKXxM0in0up/s1600-h/10321_152314922965_629027965_2811817_373898_n.jpg"></a><br /><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjS8O333LjX3eiovM8NTT_f82uUcpePn0cth61zBEdeSNmMwNZoDPZiKvBX-JGSvCj2AWZPnddij9itlXTjCdbY0-4aGBQknYHUZ8n2lCm_lDvQnUK-eRgy2ozU8qmnTsmUKpAH2ewpnjf9/s1600-h/10321_152309862965_629027965_2811761_6790609_n.jpg"></a><br /><br /><br /><br /><div>Ei ole veel jõudnud kohvrit eelmisest reisist lahti pakkida kui juba tuleb lennata taas Saksamaale, seekord küll tööreisile. Neli - viis pikka töömahukat päeva kohtumisteks hankijatega ning uute võimalike koostööpartneritega. </div></div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-14949908666898888782009-10-17T22:48:00.001+03:002009-10-17T22:53:37.432+03:00<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGBRkkiKicEEGEHq3wqVltsm5UCUjgvi2EHLkHzcVFwMbQjoBPsirtrZn9rmI7edNWsMZEWEcPSwrU_7j92s1ZedJQ8YLf-7YlVTMSxcfU0X9qq4Q4TrxvKCkiI0Ay9ztboLQtIhMZqEff/s1600-h/Picture+078.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5393659454381741986" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 240px; CURSOR: hand; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGBRkkiKicEEGEHq3wqVltsm5UCUjgvi2EHLkHzcVFwMbQjoBPsirtrZn9rmI7edNWsMZEWEcPSwrU_7j92s1ZedJQ8YLf-7YlVTMSxcfU0X9qq4Q4TrxvKCkiI0Ay9ztboLQtIhMZqEff/s320/Picture+078.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3UqY9M8X0h70FXGWA28_5Kqwsk_f4Pg36xDP0CEUgwEE1-Ktg3GRuPAwRqprcFOjauWk8TitG18PCJMfZp9sze3VTs8upoRgRcpNC6uM9r_MNuQOp2_ExakEA2rToynVC4F64gVl577Px/s1600-h/Picture+076.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5393659446727390322" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3UqY9M8X0h70FXGWA28_5Kqwsk_f4Pg36xDP0CEUgwEE1-Ktg3GRuPAwRqprcFOjauWk8TitG18PCJMfZp9sze3VTs8upoRgRcpNC6uM9r_MNuQOp2_ExakEA2rToynVC4F64gVl577Px/s320/Picture+076.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8IJUVPVeWSiCnTDGQqPrstP6UWnMhjY8OOfazknYhXZpHFU20Wn2sLISbyx3qL2cG9b3YdMyG-vhobINDMFjFskS3_Fn4UCVRW3BNMyOSyTR0AdRwS7z07lkxq9A4uqtne_VGEEWQKfaH/s1600-h/Picture+072.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5393659443067698770" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 240px; CURSOR: hand; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8IJUVPVeWSiCnTDGQqPrstP6UWnMhjY8OOfazknYhXZpHFU20Wn2sLISbyx3qL2cG9b3YdMyG-vhobINDMFjFskS3_Fn4UCVRW3BNMyOSyTR0AdRwS7z07lkxq9A4uqtne_VGEEWQKfaH/s320/Picture+072.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh45LacDjgySxzyAU4h_pPjFrq1e_Ry-6hvFBv75Sp64LhN3LVMa7GI4fntIPaPvoS8hwR_QFltHHvqpQtPl0GYynoGh-4PGj38aq08dz03x9uDb4dCyySrTu4IWIv9tJL9m2k-D_461xVp/s1600-h/photo_lg_jamaica.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5393658531961252546" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 213px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh45LacDjgySxzyAU4h_pPjFrq1e_Ry-6hvFBv75Sp64LhN3LVMa7GI4fntIPaPvoS8hwR_QFltHHvqpQtPl0GYynoGh-4PGj38aq08dz03x9uDb4dCyySrTu4IWIv9tJL9m2k-D_461xVp/s320/photo_lg_jamaica.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwIX664DwMMPM_G4geFT9gEdICtk7eYkBjDNAxTykDxPCx_RSpzPy3_MeuyYEBKc8btBIM06dIJbtT4nGk8HO88F_lIt3mQ47fWtFDDqf7id92AAiNeID4RQRKaZ44lalyflqvEwRCtXqu/s1600-h/Blue-Mountain-Coffee.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5393658525083515282" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 250px; CURSOR: hand; HEIGHT: 188px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwIX664DwMMPM_G4geFT9gEdICtk7eYkBjDNAxTykDxPCx_RSpzPy3_MeuyYEBKc8btBIM06dIJbtT4nGk8HO88F_lIt3mQ47fWtFDDqf7id92AAiNeID4RQRKaZ44lalyflqvEwRCtXqu/s320/Blue-Mountain-Coffee.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoOdyuzJ5g3rr1VrCP-GnZxAxIYgL2PS6d8h8UIsLLq2SJ0Ua8ioWOQOweWZPquJg2v6aFVRjtCgUb5nRWQqmRu9Zhg6tJMU6AvreUAnNzrBQWpRzv76hM2QQR7JmMgPt0mAT6PsnNvEu-/s1600-h/3919987-At_the_Bob_Marley_Museum_in_Kingston-Jamaica.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5393658520642452930" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 226px; CURSOR: hand; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjoOdyuzJ5g3rr1VrCP-GnZxAxIYgL2PS6d8h8UIsLLq2SJ0Ua8ioWOQOweWZPquJg2v6aFVRjtCgUb5nRWQqmRu9Zhg6tJMU6AvreUAnNzrBQWpRzv76hM2QQR7JmMgPt0mAT6PsnNvEu-/s320/3919987-At_the_Bob_Marley_Museum_in_Kingston-Jamaica.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><br /><br /><br /><div></div></div></div></div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-74058108815721574782009-10-08T23:42:00.006+03:002009-10-17T23:09:25.992+03:00JAMAICA<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5uqPTvxmrpj9VbiHEXRCP_2a5ZH3j8hoTfxZnjfcU-XDMS8cEfZcxv6w62EfxESK-w80pRwZlDEoIQAvm_Al1M9QSIwzLf0ZN3Pvsp2VcsY6OCWddO4G6251QidVaT3b_d-b83TIjEv27/s1600-h/Blue-Lagoon.jpg"></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGa7KDFfTjUvXJ-Y6jmbqoZys_OHc09p0gdSV-gYzVdIRXFcYLJ3Z2610VzevsMGbrGCiD2T4wqWbrukejcS0YDIj2h1AYghLRKL8IRVTxaKDqcvYkBXZEU87KzbOyKov_n1gQ5z_Er75v/s1600-h/Picture+082.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5390333839543166002" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGa7KDFfTjUvXJ-Y6jmbqoZys_OHc09p0gdSV-gYzVdIRXFcYLJ3Z2610VzevsMGbrGCiD2T4wqWbrukejcS0YDIj2h1AYghLRKL8IRVTxaKDqcvYkBXZEU87KzbOyKov_n1gQ5z_Er75v/s320/Picture+082.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div align="justify">Istun hetkel Fort Lauderdale lennujaamas ja ootan oma lendu Kingstoni. Seda on edasi lükatud 30 minutit. Mind valdab veidi veider tunne, ümberringi istuvad tõmmud rastapatsidega vennad, räuskavad kõva häälega, mõni üksik valge inimene on lennu ootel. Saab näha, kuidas see trip kujuneb. Lennuterminal T4 , kust peamisel Kariibilennud väljuvad on suhteliselt väike ja kulunud. Mõni üksik söögiputka ja ajalehekiosk ning tax fee. Mängib rahustav klassikaline muusika – Mozart.<br /><br />Nii värviline kui see lennuk, on ka see seltskond, kes sellele suundub. Ma ei ole päris kindel, et 80% nendest pole pilves. Loodan, et lendurid suudavad end vaos hoida. Mind ajab juba ilma midagi manustamatagi naerma kui kirev võib üks seltskond olla.<br /><br />Lend Kingstoni võtab 1.20h, pardal pakutakse snäkke ja …….oh, minu kõrvale potsatab tume suurt kasvu mees D&G prill ees, pea on blondeeritud aga nägus lõikus, shikilt riides. Mees uurib mind ja sisistab läbi hammast, mida tal on veidi vähem kui peaks olema : „ hei, kas vajad tour guide`? Oled üksi`? ……jne. Ma ei tea täpselt, kuidas ma suhtuma peaksin, olla viisakas ja vastata meeldivalt, olla ükskõikne ja teha nägu nagu aknast avanev pilt on huvitavam kui tema jutt või, et ma ei saaks sootuks aru, mida ta küsis. Üritan jääda ükskõikselt viisakaks, vahetame paar fraasi, laenan talle oma pastaka, annan ära lennukil pakutud snäkid ja uuuhhh jumal tänatud ta lahkub. Sai vist kõik, mida oli lootnud. Istus paar pingi rida ette poole, sinna, kust oli tulnud. Etteruttavalt mainin, et tüüp kordas oma aktsiooni veel umbes tunniaja jookul kuni ma ta lihtsalt rahvasumma jõudes maha raputasin.<br /><br />Jamaica mehed on suhteliselt machod, neil keerleb kogu asi ümber seksi, nad olevat harjunud, et Põhja-Ameerika, Briti ja teised Euroopa naised käivad Jamaical nn rent a rastas õhtuid korraldamas. Kuna mul need kavatsused puudusid, siis olen veidi hädas nende kohalike meestega. Nende meeste ego ei´tohtivat riivata, nad võtavad seda kui suurimat solvangut ja nende lolliks pidamist. Kui ignoreerid neid, siis nad muutuvad arogantseks ja ka vägivaldseks ja vägistamisejuhud ei ole mitte harvad selles riigis. Seega ega ma väga julgelt neid saata kuhugi ei julge, ikka püüan diplomaatiliselt asju lahendada aga ……… Emal pole mõtet seda siin väga praegu lugeda ja endalegi hakkan juba veidi jamaicafoobikuna tunduma. Aga no oli valida mitme sihtkoha vahel, kas Guatemala või Jamaica, siis sel hetkel tundus, et Jamaica on tunduvalt turvalisem valik.<br /><br />Lennujaam Kingstonis on vaikne, rahvast on suhteliselt vähe, peale meie lennu vaid mõned inimesed, seega peaks passikontrollis kõik kiirelt sujuma……aga ei, passikontrollis on paks kohalik tädi, kes teeb oma tööd ülima põhjalikkusega, sisistab tihedalt läbi hammaste küsimusi, mille tulemusena selgub, et mind ei lasta maale enne kui mul on olemas tagasilennu pileti väljatrükk ja hotelli broneering. Kuna ma olin lihtsalt oma kulgemises, siis kumbagi vajalikku dokumenti mul kaasas polnud kuid nagu ikka kui ei ole, siis tuleb need koheselt orgunnida. Veidi ringi sebimist lennujaamas ja asjad olemas. Naine saadab mu nüüd edasi, järgmisesse boksi, kus siis viisa mu passi peaks ilmuma. 20 USD on viisa hind ja selle saab soetada lennujaamas. Selle jaoks viiakse mind eraldi ruumi, kus samuti aeglaselt ja suurima põhjalikkusega uuriti, miks ma tulin ning kas olen abielus, kas on lapsi jne. Kui ametnik saab eitavad vastused, siis vastulusena saan temalt, aga peaks olema, miks ei ole, mitut last tahan, kas meie juures on hea elu, jne ….? Need kes, ei kannata väga isiklikke või alatooniga küsimusi =osta mind ööks või päriseks=, neil ei ole mõtet Jamaicale minna hihihih. Kui vastad, et ei ole huvitatud, siis tulevad repliigid, et noh sul rikas Ameerika mees jah, kas ka hea …? Siin peab tõsiselt kogu aeg pilves olema, et mitte miski selline ei häiriks.</div><div align="justify">„ Ganja“ on igal pool saada ja tunda, nende elustiil on „no problem“ ja chill. Kohalikud usuvad, et ganja on nende ühenduslüli jumalani. Marihuaanat tarbib 50-60% saare elanikonnast regulaarselt iga päev. Lisaks suitsetamisele on võimalik on saada seda ka teega, omletis ja muudes kookides lisaks seentele. Esialgu jätsin need road vahele. Ja otsustasin jääda kõrvaltvaatajaks.<br />Pealinn asub ookeani ja mägede vahel, midagi ilusat selles linnas ei ole, pigem selline asine linn, mis jaotub erinevateks tsoonideks ehk linnaosadeks. Kingstoni kesklinn downtown on täis askeldamist, kohalikud sebivad turul kõikvõimalikke puuvilju ja toiduaineid müüa, kõrvaltänavates on brändikauba bisniss õitsemas. Mida soovid Gucci kotti, Armani prille, Versace teksaseid. Nende poed on huvitava süsteemiga, sellisega, mis meil oli ehk 30 a tagasi, kus valid kauba välja ühes kohas, siis saad tsheki, mille maksad kassasse ja lähed tagasi maksekviitungi alusel oma kaupa kätte saama. Müüja ja ostja vahel on trellitatud sein ja tehing toimub luugi kaudu. Oli ka muidugi mõningaid nn väikemarketeid, mis olid iseteenindamisega kuid enamus kaubandust käis luugist. Downtowni osa on ajalooliste ehitistega, sammastega värvikirevad puitmajad, millede ees tänavatel käib pidev melu. Kõlaritest mängitakse Reggeae õhtust varaste hommikutundideni, vahel on see nii kõva, et ei kuule iseenda mõtteidki. Reggea on nende elustiil, nende keel on samuti kui laulev reggea. Väga, väga raske on neist aru saada. Kuigi kirjutavad nad puhtalt inglise keeles ja inglise keel peaks olema nende teine riigikeel, siis sellest nad väga aru ei saa. Kohalik keel on väga lüüriline ja ilus –muusikaline dialekt.<br />Kingstonis on rahvas väga kirev ja selle kireva seltskonna keskel väga kaua mul närvi olla ei ole, otsin kiiret võimalust siit põgeneda. Ma enam ei suuda taluda neid pakkumisi, milledele äraütlemine võib mulle halvasti või ootamatult lõppeda. Küsin teed kohalikelt bussijaama, et istuda esimese linnast välja mineva bussi peale. Kuna mul polnud mitte mingeid plaane ja mingit konkreetset sihti, siis ma mõtlesin lihtsalt kulgeda sinna kuhu esimene buss mind viib. Eesmärk oli enivei kogu maa läbi rännata, seega lihtne. Jõudsin bussijaama, väga kuum ligi 40 kraadi, jalad kõrbevad, vett ei ole, tunnen, et pilt hakkab minema kuid kuna jällegi on need pervod platsis, siis hoian end minestamast. Keeran taas käterätiku pähe, otsin viludamat nurka kuna ühtegi bussi hetkel ees ei ole. Olen oodanud juba ca 40 minutit, vaikselt hakkab liikuma vanu ca 20-nekohalisi busse peatusesse. Peal väikselt kirjad, mis marsruudil need liiguvad. Valin Port Antonio bussi, sest olin varasemalt lugenud sellest hispaaniapärasest linnakesest ja sadamast – lootsin saada turvalisemasse keskkonda. Istun bussi, peale minu on seal veel vaid üks inimene. Vaikselt tiksub bussi inimesi juurde, oleme oodanud väljumist juba 1 h. Kellaaegu väljumiseks ei ole, väljub buss siis kui see on täidetud. Seega mitte midagi ei käi kellaaja peale. Sul lihtsalt peab jaguma aega, et kulgeda selles chill no problem rütmis. Saab näha kui kaua ma nende lõbusate kohalikega ligi 40 kraadises kuumuses passima pean. No 1,5h läks bussi täitmiseks ja sõit võis alata Port Antonio poole, sinna, kus omal ajal Brook Shields Helesinises Laguunis ennast avastas ja kus Tom Cruise oma Coctail baari pidas. Olen põnevil ja õnnelik, et saan sellest hirmutavast Kingstonist välja. Vahemaa sihtkohta peaks olema 87km ehk üks Viljandi-Tartu ots. Arvestan nii ca 1,5h bussiga aga ……ma olen ikka väga suur optimist. Sõit võttis kokku koos ootamisega 6h. Kui ma jõudsin Port Antoniosse, olin ma väga väga õnnelik ja seda kahel põhjusel: esiteks, et ma olin valinud sellise transpordivahendi, nähes vahetut kohalikku elu ja teiseks seetõttu, et ma ei olnud eelnevalt teadlik liiklusõnnetuste statistikast. See millistel „ameerika mägedel“ me sõitsime ja millise kiirusega see buss neid Ble Mountaini kurve võttis, see oli kohutav. Endale märkamatult olin küüned eesistuja jakki surunud, tuul aknast tiris põsenahka kukla taha ja palju ei puudunud, et oleksin pidanud paluma naabrilt juurviljade pakkimiseks kasutatud kilekotti. Vahemärkusena pean mainima, et selles riigis on WC-dega kehvad lood. Neid on väga vähe ja sinna ei soovitata minna. Seda mitmel põhjusel – turvalisus ja mustus. Seega nägin väga mitmeid kordi kui mõni naine võttis maantee ääres püksid alla ja kükitas, uimas meestest üldse ei räägi.<br />Port Antonio külakeses nimega Drapers saan öömaja. Kohale jõuan pimedas, seega ei ole mul täpset aimu oma asukohast ega ümbrusest aga majake, millel silt Drapers San Guest House on väga sümpaatne ja otsustan seal öö veeta. Palun perenaisel end hommikul kell 9 äratada, sest kardan, et olen reisist nii väsinud ja und jätkuks terveks päevaks. Ei taha ju väärtuslikku aega maha magada, vaid iga minutit sellest nautida. Aga hommikul kell 6 olen juba üleval koos kohalike kukkedega, tirtsud siristavad ja imeilus Blue Laguun rõõmustab tõusva päikese üle, muutes oma värvi kord roheliseks, kord sini-siniseks. Nii rõõmustan ka mina ilusa algava päeva üle ja selle üle, et olen ohutsoonist eemal – vaikuses ja rahus ja loodetavalt saan hakata selle maa võlusid nautima. Väike kohalik must naine hõikab mind sööma – mmmmm ta on valmistanud head kohalikku kohvi ja pannkooke siirupiga. Blue Mountain kohviistandustest tulevad maailma kõige kallimad kohvioad. Selle aasta saak on orkaani poolt rikutud. Kohalikud aga ostavad poest lahustuvat kohvi ja ube saada pole, need lähevad peamiselt riigist välja.<br />Taksosüsteem on siin väga hea, tee ääres püüad punase numbrimärgiga takso, mis liigub punktist A punkti B. Sind topitakse taksosse koos teiste reisijatega ja lastakse maha seal kus sa soovid. Sõit maksab ca 80 JMD, mis on ca 1 USD. September on suhteliselt kuum aeg Jamaika külastamiseks. Turiste ma eriti näinud ei ole, olen piirkonnas ainuke valge. Kuumuse leevenduseks käin Helesinises Laguunis ujumas, turnin suurtel troopilistel puudel ja meenutan filmis toimunut. Kindlasti on vaja Jamaikat külastades Kingstonis ära käia kuid võimalikult kiirelt sealt jalga lasta. Mitmel korral esimesel päeval pealinnas soovisin, et mul oleks Usain Bolti jalad põgenemiseks või Bob Marley välimus massi sulandumiseks. Väljaspool Kingstoni on asi hoopis teisem ja rahulikum. Ka inimesed on sõbralikumad ja mehed vähem machod. Mitmed tulid juurde ja ütlesid: Do not be afraid, we are here to protect you! - no jah, võta sa siis kinni, kas nad tüesti tahavad sind kaitsta nende machode eest või on see mingi uus skeem kuidas ennast mulle maha müüa. Usaldada ei või mitte kedagi, isegi mitte politseid.<br />Sambad, rõdud, kirevad värvid ja inimesed, vihmametsadesse peitunud kosed, kohviistandused, magus ganja, vine, helesinised laguunid, rastapatsid ja ool nait long reggae – see on Jamaica!<br />Selline tõsiasi veel, et „ aeg on raha“ siin ei kehti. Aega neil on palju seega raha vähe. Kõik on „no problem“. Aga see nende „no problem“ võib saada minu probleemiks. Kui sul on kiire väldi kindlasti busse ja tavataksosid vms. Sa ei jõua nendega kaugele. Loota võid JUTA taksole. …….kuigi ……istun hotellifuajees, kell on pool neli hommikul ja nende „ pole probleemi taksot saada“ hakkab varsti probleemiks muutuma. Pean olema lennujaamas poole tunni pärast, et tagasi Fort Lauderdale lennata, kuid mida ei ole see on takso. Eelmisel õhtul minu tagasilend tühistati ning ma sain lisapäeva Kingstonis. Jamaica jumal ise vist ei taha, et ma siit „ no problem“ paradiisist lahkuks.<br />Sekeldused hommikul taksoga ja hotellipersonaliga hakkavad vaikselt mu tolerantsusepiiri ületama…….hakkab isu tekkima selle omleti „seentega“ ning kanepi tee järgi. </div><div align="justify">Jõuan õnnelikult tagasi Miamisse, et oma eksperimentidega edasi minna ja ka jõuda Bahamale. Eksperimendi tulemused avalikustan oma sõbrannadele pärast reisi, et siis nad saaksid hakata valmistuma minuga kaasa tulekuks järgmisele suuremale seiklusele Lõuna - Ameerikasse ehk Brasiiliasse ja Argentiinasse. Seda juba järgmise aasta algul!</div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-74226025471520510052009-10-07T23:16:00.005+03:002009-10-17T23:55:37.063+03:00Seiklus MASU ajal<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfOeRFxTcH_JQc1LJwdASnAgnphWbdEeMynE2FA4XBWRo5Myk4xpS94jAfuZPTK_PhIZdYlWXVx6ifwBM7e1CwP01cSrcljTZ9M1P1DJ_Tm6FCW0U6xdwkmk6L5MA_M3FqxLrWE1EhrutN/s1600-h/P1010001.JPG"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5389959718655036978" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfOeRFxTcH_JQc1LJwdASnAgnphWbdEeMynE2FA4XBWRo5Myk4xpS94jAfuZPTK_PhIZdYlWXVx6ifwBM7e1CwP01cSrcljTZ9M1P1DJ_Tm6FCW0U6xdwkmk6L5MA_M3FqxLrWE1EhrutN/s320/P1010001.JPG" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbzOPlFtqt6NNpIxhT1YaSNurpYW7QFT3cGNVGDYzU1ZbJ8GjOhoQqXzsyY8Y58FuhxfWsZ-xBJoufW4XPzECYAmA250oQyequ68Kw2hgBHkCQ3spfAiX-LFfCU4M1Adr7uTGOJ7ug7Q7y/s1600-h/P1010002.JPG"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5389959688241020130" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 240px; CURSOR: hand; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgbzOPlFtqt6NNpIxhT1YaSNurpYW7QFT3cGNVGDYzU1ZbJ8GjOhoQqXzsyY8Y58FuhxfWsZ-xBJoufW4XPzECYAmA250oQyequ68Kw2hgBHkCQ3spfAiX-LFfCU4M1Adr7uTGOJ7ug7Q7y/s320/P1010002.JPG" border="0" /></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNchtddLvwkkqFgUfz20osEEpW-jhdmJ9vw6HokQfmCspjdjlKy8WfePM2p6brTKLD1OnGHjrZrKV1oKxMJ9GCqe0dZwXHSBJs0QAmf24Cn5ONXKx_3SeUGo21aRmkoWmveZ3eRDBZ0Xqu/s1600-h/P1010004.JPG"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5389959663705179346" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNchtddLvwkkqFgUfz20osEEpW-jhdmJ9vw6HokQfmCspjdjlKy8WfePM2p6brTKLD1OnGHjrZrKV1oKxMJ9GCqe0dZwXHSBJs0QAmf24Cn5ONXKx_3SeUGo21aRmkoWmveZ3eRDBZ0Xqu/s320/P1010004.JPG" border="0" /></a><br /><br /><br /><div align="justify">Kui alustada sellest, et viimasel aastal on olnud tööd meeletult palju, ajad on muutunud ja peab ilma virisemata hakkama saama, tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun ja nii saigi väga spontaanselt otsustatud, lähen puhkama. Otsisin mõnda aega kompanjone, kes tahaks minu seiklustele kaasa lüüa kuid seekord ei olnud keegi valmis nii kiirelt reageerima. MASU on teinud oma töö ja reisimiseks jääb järjest vähem võimalusi. Eks mul eneselgi oleks targem olnud see reis edasi lükata aga väsimus pressis ja tallad sügelesid.<br />Seega olen reisil üksi, võtan seda väga relaxilt ilma mingite ettevalmistusteta ja kulgen just sellises tempos kui hetkel tuju on. Kogu selle kulgemise juures viin läbi eksperimenti, kuidas MaSu ajal reisida võimalikult soodsalt kasutades ära kõikvõimalikke võimalusi. Selle nipinurga pühendan oma sõbrannadele, kes järgmiseks korraks peavad kokku saama vaid pileti raha, muu on juba fun. Tuleb vaid hakkamist omada. Minu reis algas seekord Helsingist lennuga Londonisse ja sealt Miamisse. Esimese abikäe ulatab isa kui pakub tasuta piletit Soome laevaga, mille on ta saanud pealekaubaks ostes pesumasina. Hetkel on käimas tohutult kampaaniaid. Et kliente kauplusesse oma viimast sularaha tooma kutsuda mõtlevad kaupmehed välja kõikvõimalikke tõmbenumbreid. See Soome voucher küll ei olnud isa jaoks otsustav tema ostu sooritamisel, kuid kulus mulle vägagi eksperimendi jaoks ära. Seega algus tehtud ! Tasuta Soome laevaga saadud, kuidas edasi`?. Sadamas istun trammi peale, mis on nii puupüsti täis, et ka kõige parema tahtmise juures ei pääse ma juhini, et pilet hankida, lohutan ennast sellega, et ehk saatus on minu suhtes täna armuline ja ka veidi lootes, et kontrollidki ei mahu manööverdama. …. Uhhh läks õnneks! Raudteejaamas istun ümber bussile, mis viib lennujaama. </div><br /><br /><br /><div align="justify"></div><br /><br /><br /><div align="justify">Ma tunnen mõnda inimest, kellel on täielik foobia lendamise vastu ja ei suuda kuidagi rahulikuks jääda kui lennujaam paistma hakkab, rääkimata sellest kui jalaga juba lennukisse astuma hakkab. Minuga on lood hoopis teised, ma tunnen enne lendu ja lennates ennast nii suurepäraselt, et ma võiks 24/7 lennata ja poleks siis ka tüdinenud. Naudin seda!<br /><br />Miami võtab vastu mind mõnusa kuumuse pahvakuga. Kraadiklaas näitab 89 F, mõnus. Kuna ma olin pea kogu lennu vältel maganud ja otsustasin koheselt tegutsema hakata, siis ajavahe ei kimbutanud. Ma olin nagu energialaengu saanud ja valmis suuri tegusid tegema. Auto oli mul varasemalt bronnitud. Nagu ikka minule kohane netis ja kõige soodsamalt, mis ever on saanud. 11 USD päev. Can u believe it? Eestis ei saa selle raha eest jalgratast ka mitte rentida J! Hertzi jõudes ootas mind ees tore üllatus, mees, kes lauas mind teenindama hakkas oli ju see sama tüüp, kes eelmisel korral mulle nn kingituse tegi (loe eelmine reis Miamisse). Püha jumal, kas ta mäletas mind? Või on see puhtameerikalik viisakus kõigiga sel viisil kõneleda. Hea nipp, mõtlen endamisi. Kuid ei, tüüp ladus liiga palju detaile, kuni K arine ja Janeni välja, sa lihtsalt pead uskuma, et inimesel on nii hea mälu.<br />Sellel heal mälul ja komplimentidel aga olid minu jaoks veidi segavad tagajärjed kuna lasin neist end uinutada. Usaldasin tüüpi ja ei kontrollinud pabereid põhjalikult, millele alla kirjutasin. Jutustasime, rääkisime mootorratastest , jagasime viisakusi ja kirjutasin alla. Rumal minust, mõtlesin alles hiljem kui armsasse korterisse jõudsin. Sama kus eelmised korradki elanud olen. Kõik on nii mõnus ja tuttav nagu poleks vahepeal 7 kuud ära olnudki. Kiirelt lahendan mõned tööasjad ja püüan minna magama. Süda hakkas valutama, et miks ma ei vaadanud ja …….. palun väga, kontrollimisel selgus, et ta oli mulle kirjutanud sinna sisse midagi lisaks ca 6000 eek eest. Oi ajab närvi, iseenda lollus. Aga no mis teha, voodist välja ja autole hääled sisse, uuesti lennujaama poole. See on ca tunniajane sõit. Kell on 5 hommikul, aga ma tundsin, et pean selle asja kohe korda ajama, muidu on tuju ja päev rikutud. Ei taha alustada negatiivsete emotsioonidega vaid ……..puhta lehega.<br />Mõtlen story välja, mida ja kuidas seda neile serveerida, sest tegelikult ju ilutseb mu graatsiline allkiri tshekil all ja ega mul väga midagi siin vinguda pole aga siiski……..Minu nn osavat 8 tsikliomanikust müügimeest enam tööl ei ole, teenindab kena väike naisterahvas, kes kuulas mu loo ära ja esialgu nagu ei öelnud ei a ega b, mina seevastu olin peas mõelnud, et teevad kiirelt tagastuse ja ongi korras. Kuid asi venis. Küll ei öelnud ta mulle konkreetset vastust, siis läks ühte tuppa ja tuli tagasi, siis teise tuppa ja tuli tagasi, siis tuulas nii sama laual asuvates paberites ja vastust ikka mitte. Küsin, et kas on mingi probleem??? Ei pidavat olema. Aga siis kohmas, et ei leia kapivõtit. Mina mõtlesin, et huvitav küll, mis töötaks, et saaks ikka oma raha asjad korda ja mõttetult makstud raha tagasi. Närvitsesin ja kirusin ennast ning mõtlesin, mis ma Eestis teeksin antud situatsioonis – tarbijakaitse J. Proovin siin ka, kas töötab, ja oh imet hakkas tööle ja väga kiirelt. Rääkisin pikalt, kuidas mulle ei tutvustatud hinnakirja ja midagi on arvele juurde lisatud, mida ma tellinud pole ning võlusõna abil läks kapp lahti ja dokumendid eelmisest õhtust tulid koheselt lauale, mille tulemusena mu raha mu arvele laekus ning puhkus võis alata J. Sõitsin rahuliku südamega Deerfieldi , et hommikul oma seiklustele vastu astuda. Hommikune uni rannas ja ookeanikohinad viisid öise väsimuse.<br />(ja tõid päikesepõletuse hihihihihihihih). Ah jaa, selle nn apsaka kompensatsiooniks andis Hertz mulle 1 p tasuta renti ja kindlustuse. You see, MaSu ajal abiks ikka J kuigi, ise rumal olin.<br />Ja järgmine lõik on neile, kes on reisimiseplaanid edasilükanud seetõttu, et neil on makstud spordiklubis aastamaks ja kuidagi ei tahaks oma treeninguid katkestada, sest siis läheb ju raha kaotsi…….On hommik, 32 kraadi, vean oma jooksuriided selga ja lähen tavarutiini järgides ookeani äärde jooksma. Kui ma olin seda mitu hommikut juba teinud ja peale jooksu näinud välja justkui mul oleks hing paelaga kaelas (kurnav kuumus), tuli minu juurde üks meeldiv meesterahvas ja hoiatas mind hommikuse ja päevase jooksmise eest, et liiga kuum ning see võib mind tappa J! Soovitas seda teha õhtul kui on päike läinud, veidi jahedam ning ookeanilt tuleb mõnus breeze. Tänasin meeldivalt soovituse eest kuid samas kurtsin, et õhtul on piki randa üksi pime ja kõhe joosta. Ja valgustust seal pole peale kuu ja tähtede. Ta pakkus mulle oma seltsi selleks, et ta olla jalka treener ja käib seal igal õhtul trenni tegemas ja kui ma soovin, siis võib koos minuga trenni teha ja ka mulle teatud soovitusi trenniks jagada. Mõeldud, tehtud! Nüüd jooksen iga päev personaaltreeneriga J! Tüdrukud ütlen ausalt, selline trenn ja veel milline (mitme) J personaaltreener paneb makstud klubimaksu unustama ja trenni nautima.<br /><br />Pühapäev on kohalikel peamiselt shoppamise ja ranna päev. Hommikul vara tullakse randa, võetakse kaasa kogu oma varustus, päikesevarjud, toolid, coolboxid, mis on täis kokteile ja muud söögi-joogipoolist…“and party can be started“. Inimesed lihtsalt chillivad ja seda õhtuste tundideni välja. Venitasin isegi hommiku sedasi õhtusse, vahepeal mõne brasiillasega viisakusi vahetades või siis mõnele kohalikule seletades, kust ma pärit ja mis ma teen. Väga paljudele pidin andma vastust küsimusele, et kas mul on kontaktläätsed? Nii huvitavad! Kui vastasin, et ei ole, et 100% naturaalne ilu, siis nad lihtsalt vahtisid suud lahti. Alles hiljem tuli mul see idee, et ma oleks juba rikas naine rannas olnud, kui ma igalt vaatajalt oleks dollari küsinud J J ;)<br />Nii ammu pole tundnud seda tunnet, kuidas on puhata, mitte millegipärast muretseda. Ainuke mure, mis on, on ära põleda!<br />Just chill! Enjoy it! Eksperiment saab täiendust sellega, et autoga randa sõites otsi kohta sellise parkimisposti juurde, kus juba raha tiksumas ehk eelmine parkija on sinu parkimise juba mõnusalt ettemaksnud. Ole leidlik ja saad väga soodsalt hakkama.</div><div align="justify">Soodsalt hakkama saada tähendab ka seda, et oled avatud õhtusöögikutsetele ja kui raha ikka üldse ei ole, siis pead olema kaval ja mõnele nägusale kohalikule üksikule noormehele pakkuma välja, et võid talle nt õhtusöögiks Eesti toitu kokata. Kõlab kindlasti huvitavalt, millest lihtsalt ei saa nad ära öelda ja sujuvalt oled oma mured lahendanud. :))))) See on muidugi ekstreemseim variant. </div><div align="justify">Lugedes täna Jamaika reisiraamatut, siis peab seal valmis olema igast huvitavateks vahejuhtumiteks, kuid sellest siis, kui kogemused olemas ja saan kinnitada fakte või ümber lükata. Igal juhul tegin täna Office Depotis oma passist ja viisast koopia, sest Jamaikal ei soovitata oma dokumente käest ära anda, vaid vajadusel näidata koopiat. Eks näis, olen põnevil. </div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-37652228481391725132009-01-28T02:00:00.005+02:002009-01-31T13:30:25.085+02:00US Virgin Island (Neitsisaared) St.Thomas<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiA5ujHSR51UPadXWjm3b7H25lpxD2reCMr7bbTY9JprvMrDmUFq4BzE5ISR1vJLanCZBaTWCWuJcsOEDW4YcFQ-5sfFshnzTaQkDNGs6AoJbiUnGoVsM70l3bIkNTklUZu-hW0_qH3GKhU/s1600-h/VI.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296129082413897298" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 209px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiA5ujHSR51UPadXWjm3b7H25lpxD2reCMr7bbTY9JprvMrDmUFq4BzE5ISR1vJLanCZBaTWCWuJcsOEDW4YcFQ-5sfFshnzTaQkDNGs6AoJbiUnGoVsM70l3bIkNTklUZu-hW0_qH3GKhU/s320/VI.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6e0X2p-7fOsGAopzFxUi3PR-jLX56edQwFq1OtYuyp1Darx9Q4xRoBWNs8HS9joN_Akh81XddkAzruhFToZdxzatzPch9q0Rc-Msp4gk7jcIunNbXxpEMkAe58pU6UqezS51EY5bF3R7C/s1600-h/mafolie-photo08.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296129081980222018" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 250px; CURSOR: hand; HEIGHT: 188px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6e0X2p-7fOsGAopzFxUi3PR-jLX56edQwFq1OtYuyp1Darx9Q4xRoBWNs8HS9joN_Akh81XddkAzruhFToZdxzatzPch9q0Rc-Msp4gk7jcIunNbXxpEMkAe58pU6UqezS51EY5bF3R7C/s320/mafolie-photo08.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkFlD-4VVQDVSsGDc5_FIhnYx7djakkBuOqvDAh2EZmfy2CflTwVugAiXck-ooDzPHYoq8lig7yQJNFVyYd7C4_XkFoyI10zEMi7Tx3KW-0bqRxqjtknhn08LmNxMiJzz7y0M-P-I7d0rV/s1600-h/home-photo.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296129079756466850" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 230px; CURSOR: hand; HEIGHT: 306px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkFlD-4VVQDVSsGDc5_FIhnYx7djakkBuOqvDAh2EZmfy2CflTwVugAiXck-ooDzPHYoq8lig7yQJNFVyYd7C4_XkFoyI10zEMi7Tx3KW-0bqRxqjtknhn08LmNxMiJzz7y0M-P-I7d0rV/s320/home-photo.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><div align="justify"><br />Jõudsime Neitsisaartele. Lennujaam võttis meid vastu tohutu ükskõiksusega, isegi sellist nõmedat turvakontrolli nagu New Yorkis oli, ei teostatud. Mainin, et esmakordselt kogesin ebameeldivat turvakontrolli kui meid käsutati mingisse klaaskappi, paluti seista jalad harkis, käed üleval, siis keerata külg, taaskord jalad harki käed üles. Ja seejärel võeti kotid lahti. Appi kui nõme see oli. Ja me olime tõeliselt vähemuses, keda nii koheldi. Ei tea, kas selles on süüdi viisavabadus või midagi muud aga see oli mul Ameerika pinnale tulles esimene kord nii põhjalikku kadalippu läbi teha.<br />St.Thomase lennujaam oli vaikne, mõned üksikud inimesed ootasid oma kohvreid, rastavendadest taksojuhid sebisid ringi, et kliente nende sihtkohtadesse toimetada. Meil polnud kuhugi kiiret, võtsime oma pagasi välja, istusime pingile ja hakkasime plaani tegema. Kaua me arutada ei saanud kui kaks sihvakat meest astusid meie juurde „ Tere tüdrukud, kuidas läheb , kuhu suundute“. Muhumaa mehe Mati ja Kass, kes samuti sõpradega just saarele jõudnud ja plaanivabalt ringi vaatavad. Tutvus tehtud, plaan paigas – nemad rendivad auto ja meie otsime hotelli. Mõeldud tehtud, auto sai meie kohvreid täis ning olime sunnitud kaks meest esialgu lennujaama maha jätma. Suundusime hotelli otsingutele. Mõned vihjed olid mul olemas, läksime neid kontrollima, kuid kuna oli juba õhtupoolik, siis oli päris keeruline leida hotelliadministraatoreid, uksed olid suletud ja paluti hommikul tagasi tulla. Küll aga saime teada hinnataseme, mis sellel saarel valitses. Toa hinnad rannaäärsetes hotellides algasid 200 usd öö – väga väga kalliteni välja. Meie taaskord ei raatsinud nii palju maksta ja otsisime edasi. Leidsime superilusa vaatega hotelli Mafolie Charlotte Amelie sadamalinna mäetipus. Hinnatase oli siiski 212 usd öö, aga kuna kõik muu selle kompenseeris, siis olime sellega rahul ja jäime kõigiks öödeks sinna paigale. Sõbrad eestlased samuti. Tshekkasime ka linnas olevaid hostele, mis olid küll 100 usd odavamad öö aga nägid suht räsitud välja ja rastavennad suitsetasid ukse ees kanepit, ning keskkond ei näinud väga turvaline välja.<br />Meie hotell oli super! Elu St.Thomasel tundub rahulik, majad suht väikesed ja räämas. Suuri investeeringuid saarele tehtud ei ole. Kõik on kuidagi seisma jäänud, hoolimata sellest, et iga päev liigub saarele tohutus koguses rohelisi rahatähekesi kruiisilaevadelt. Piirkond on maksuvaba. Inimesed, kes saarel elavad on erinevatest rahvustest – peamiselt aafriklased, rastavennad, indied, ameeriklased, eurooplased. Kirev seltskond. Palju ameeriklasi tuleb põhjapoolt talveperioodiks lõunasaartele tööle ja puhkama. Need on ka ühed saare sõbralikumad inimesed. Kohalikud mustad on täiesti loiud, justkui sisistaks läbi hammaste, et mispärast sa tülitad mind, näe ma ei viitsi suud lahti teha ja käsi liigutada. Täiesti ükskõiksed ja uimased vennad. Aga no tarkusega nad ka väga ei hiilga. Iseenesest tänavapilti rikastavad kirevad rastavennad oma tohutute soengute ja värviliste mütsidega. Tänavanurkadel võib näha kuidas ilusad mütsid kudumisvarraste abil valmivad. Õhus on magus kanepi lõhn ja reaggae muusika kostub igast poe ja baari uksest. Nende keel on midagi inglise keele lähedast kuid kõigest nad aru ei saa ja ka meil on vahel raskusi nende pudinaga hakkama saada. See on midagi vana arhailist dialekti, mida nad räägivad nii kui oleks kuum kartul suus.Tänaval tervitatakse sind alati, kas tere hommikust, tere päevast või tere õhtust. Kunagi ei tehta seda vaid lühidalt HI või HELLO- vormis. Tugev kanepi lõhn heljub nii linnas kui rannas, inimesed on pidevas äraolevas meeleolus, mille põhjustavad suits ja ohtrad rummikokteilid. Ka meie päevad mööduvad sama taset hoides. Küll mitte kanepit suitsetades kuid rummikokteilidest ei saa me üle ega ümber kuna ilma alkoholita jooke neil lihtsalt ei ole söögikohas olemas. Veider on see, et isegi mulliga veest ei tea nad midagi rääkimata espressost. Kui küsid mulliga vett, siis ei saa nad aru, millest sa räägid ja mõni teadjam oskas kokku viia, et ah see on see jook, mida eurooplased tahavad. Tervelt saarelt leidsime ühest kohast kaks pudelit Perieri.<br />Looduses liigub palju iguaane. Neid võib kohata rannas, aias, tänaval, puude otsas, katustel jm. Saarel on ka huvitav nirgi moodi loom Mongoose, kes kunagi toodi saarele taanlaste poolt, et hävitada rotte ja madusid, kes olid võimust võtnud roopõldudel.<br />Charlotte Amelie on US Neitsisaare ilus sadamalinn, igal päeval ja ööl randub mõningateks tundideks seal mitmeid kruiisilaevu, mis tiirutavad Kariibimere saarte vahel. Vanalinna osa on armas väikeste butiikide ja ajaloo hõnguga. Oma nime on saanud linn seal kunagi valitsenud taanlaste järgi. Meie väga palju aega linnas ei veetnud. Kuna reis hakkas juba jõudma oma lõpu faasi, siis otsustasime veeta viimased kolm neli päeva rohkem puhates kui ringi seigeldes. Hotellist läks igal hommikul tasuta takso randa – Magens Bay – mis on üks maailma kümnest ilusamast rannast reisiajakirjades mainituna. Pean aga ütlema, et mina seda arvamust ei jaga olles käinud eelmisel aastal nii Austraalias kui ka Malediividel, siis see konkreetne rand jäi tugevalt neile alla. Rannas oli palju inimesi, rannariba kitsas kuigi jah vesi oli sinisinine ja liiv valge, siis etteruttavalt või öelda, et järgmisel päeval leidsime selle tõeliselt ilusa ranna, mis võib kindlasti kuuluda maailma ilusamate hulka. Aga sellest veidi hiljem. Puhkasime, päevitasime, jõime kokteile. Õhtul korraldasid poisid meile basseini ääres peo ja nii kõik need päevad. Lõpuks olime nii väsinud, et vajame lisapuhkust, et kõigest sellest väljapuhata :)))))).</div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-79320437776362427412009-01-28T00:41:00.004+02:002009-01-28T01:01:43.248+02:00Miami<div align="justify">Miami, mulle juba tuttav linn, orienteerun päris hästi ja seetõttu võtan ka autosõidu taas enda peale. Ööbime taas mõnusas apartmet tüüpi hotellis Deerfield Beachil, mille omanikuks on väliseestlasest Roland Priske. Broneerime soodsa hinnaga viieks päevaks endale <a href="http://www.hotwire.com/">http://www.hotwire.com/</a> kaudu compact auto ja rõõmustame, et ilm on super hoolimata külmafrondi saabumise hoiatusest. Lennujaamas istume Hertz schutteli peale, mis viib meid rendiplatsile, lähen dokumente vormistama, saan ametnikuga mõnusale jutule, teeme nalja, vahetame komplimente ja siis ütleb ümaravälimusega rõõmurullist veidi punastav keskealine ametni, et tegi meile ilusatele tüdrukutele kingituse, mille leiame komanda korruse parkimisplatsilt. Täname viisakalt, naeratame ja suure huviga siirdume nn. kingi otsingule :). Ja ennnäe ime, meie väikesest broneeritud kõrvitsast on saanud ilus punane tõld. Selle uhiuue dzhiibiga tegime poolele Floridale ringi peale, jõudes shoppama Sawgrass Millsi, erinevatele beachidele, Miami South Beachi peole, millioni dollari maju vaatama jne. DJ Jane ( loe dzein) valis kanalile kaheksakümnendate - üheksakümnendate muusikat ja see viis meid ideeni Jane Fondast, Miami Vice ist jms. Hakkasime meeleheitlikult oma ideefixi täitma, kiirelt oli vaja leida säärised, trikood, nokad, peapaelad jms, et minna randa ehedat Miamit, mis mälupildis kummitas nautima. Saime endale vajaliku outfiti suhteliselt kerge vaevaga ja meie Jane Fonda unistus täitus. Hommikul tõmbasime outfiti selga ja suundusime Deerfield Beachile aeroobika kava tegema ning pooli äärde poose võtma. Samas viisime läbi ka fotosessiooni rannal, mille avaldame mõnes väljaandes vaid hea raha eest, see on tõeliselt hea ! </div><div align="justify">Tüdrukud vaatasid Miamit lahtise suuga ja ei suutnud ära imestada kui suur kõik on, millised vahemaad, mastaabid, suurused ......kõik on XXL. Poes leidsime huvitavaid tooteid, mis meid tõsiselt naerma ajasid. Parim neist oli suur suur pudel ca 2,5L suurune suuvesi ja umbes meie 5 tuubi suurune hambapasta. Rääkimata alkoholipudelite XXL mõõtmetest. Tarbimisühiskond sunnib kohe suurelt tarbima.</div><div align="justify"> </div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-12609499917048813442009-01-28T00:33:00.004+02:002009-10-07T23:44:10.668+03:00San Juan, Coqui Inn jms.<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhH3T-Nr3lKYEXQy5FNlcV79DQrloFv-nGHeAycJ5RI7jpEo4aBrs7Alq-4nWa2awTY23d_HmIBLBkY_5i74omR3-zfTvLzklIyavyxQWGqRTIoz-gYKehXHUN8sC5wEq4ZHrkrVhtBxvwN/s1600-h/San_Juan_22.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296105670613053186" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhH3T-Nr3lKYEXQy5FNlcV79DQrloFv-nGHeAycJ5RI7jpEo4aBrs7Alq-4nWa2awTY23d_HmIBLBkY_5i74omR3-zfTvLzklIyavyxQWGqRTIoz-gYKehXHUN8sC5wEq4ZHrkrVhtBxvwN/s320/San_Juan_22.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPslEFFt68IoadHH1i1Q-G-jiP8nfkKmT-hRKasgGQ1gvKPSH_Gx41W-g1prqzKuCkZakmVmn9rCUb2p31VNg8nRrz3ZCujH_gUxn9ouJFpFo4SS8-4urOyMGVwB_olgtMksTu6LZoWTUz/s1600-h/old-san-juan.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296105666106246850" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 256px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiPslEFFt68IoadHH1i1Q-G-jiP8nfkKmT-hRKasgGQ1gvKPSH_Gx41W-g1prqzKuCkZakmVmn9rCUb2p31VNg8nRrz3ZCujH_gUxn9ouJFpFo4SS8-4urOyMGVwB_olgtMksTu6LZoWTUz/s320/old-san-juan.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZaPPyuXGbhW-CkDJZMZpnERHOAKuve7xdVlOm4ZVwQ15C6sKzeB2gajWjmvy1Wo86s5OnwBpdGLgOCkR8wKB3fKf3X-ACRiVqax2yQh6LycdGhO1ISYeiG9AFqRNywgxp-9P6vpG80ApA/s1600-h/coquimainhotelislaverde-700.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296105666695323554" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 204px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgZaPPyuXGbhW-CkDJZMZpnERHOAKuve7xdVlOm4ZVwQ15C6sKzeB2gajWjmvy1Wo86s5OnwBpdGLgOCkR8wKB3fKf3X-ACRiVqax2yQh6LycdGhO1ISYeiG9AFqRNywgxp-9P6vpG80ApA/s320/coquimainhotelislaverde-700.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><div align="justify"><br />San Juan ise on armas väike linnake, madala hispaaniapärase arhitektuuriga ja julgete värvidega. Väikesed poekesed, restoranid, baarid, kultuuriväärtused. Turiste liigub linnas ohtralt ja lisaks neile on ka mõned iguaanid sinna ära eksinud. Iguaanid olid algselt päris ehmatavad aga kui neid pikemalt jälgida, siis üsna ilusad ohutud loomakesed.<br />Me ei rentinud esimestel päevadel kohe autot kuna kolme peale tuli taksoga sõitmine suhteliselt soodne ja lisaks boonusena saime ka infot juhtidelt, kes inglise keelt üritasid purssida. Igaljuhul oli põnev. Takso hind 6-16 USD sõltuvalt vahemaast 20 km raadiuses. Kuna meie reis PR-i oli suhteliselt lühike siis jõudsime täielikult läbi sõeluda vaid saare lääne osa, sealhulgas vihmametsas matkata. Kolmandal päeval rentisime auto ja uhasime ohtralt ringi. Hind 36USD ööpäev. Kohalike käest tee küsimine oli suhteliselt naljakas. Teeviitasid ja tähiseid maanteedel või linnas eriti ei olnud ja kaardid olid väga primitiivsed. Mõned korrad küsisime teed kohalike käest. Kõik püüdsid väga abivalmilt seletada hispaania-inglise keeles kuidas me soovitud sihtkohta jõuame aga hiljem kui me olime nende õpetuste järgi tiirutanud ringiratast ja siiski mitte kohale jõudnud saime aru, et nad ei oska inglise keeles öelda LEFT vaid kogu aeg palusid keerata paremale, siis paremale ja jälle paremale. :))) Päris naljakas oli. Tegime mitu katset ja vastas tõele. Kui küsisin "but never left" - siis vaatasid juhmi näoga otsa. </div><div align="justify">El Yunge vihmamets jäi meil ühel õhtul tee peale ja otsustasime sinna sisse pöörata, kuigi oli nii pime, et ei näinud mitte midagi sõitsime üles mägedesse, et aimu saada, mida meil seal üldse näha oleks. Autotulede vihus üritasime lugeda puhkeplatsidele paigutatud infotahvleid kui autost väljudes saime suure elamuse osaliseks – tuhanded ja tuhanded linnud eriliikidest olid ärganud päevakuumusest ja laulsid metsas kooskõlas ja harmooniliselt. See oli nii kaunis ja lõõgastav, et jäime sinna pimeduse keskele seda mõneks ajaks nautima, otsustades, et me kindlasti peame hommikul siia tagasi tulema, seda ilu vaatama. Kuna see tuli taas spontaanideena, siis pidime leidma lähedusse öömaja, mis ei osutunud eriti lihtsaks tegevuseks. Arvasime, et kuna lähedal on rannapiirkond, siis pole suurt probleemi seda leida aga ........eksisime. Jah ei oleks olnud raske leida kui me oleks saanud ja täinud välja käia oma rahakotist 300-400 usd öö kohta aga öö oli juba poole peal, ei raatsinud seda kohe kindlasti teha. Uitasime ringi, jõudsime golfiklubi ja kasiino õuele, kuhu olime üle põõsaste roninud. Turvamees käis taskulambiga ringi valgustades kõiki põõsaaluseid ja nurgataguseid. Meie tegime end kui eurooplastest rikkad kliendid ja ronisime tähtsa näoga hoovis olevasse kuumavee basseini ja ei teinud nende otsingutest välja. Meil oli lihtsalt mõnus. Rio Mar Golf and Country club. Igaljuhul ei tundund neile meie näod kahtlased ja meid sealt ära ei aetud. Mõnulesime paar tundi super mõnusas rannas mullivannis ja üritasime selgusele saada, kes mida tahab ja kuhu me suunduksime. Kõigil olid eriarvamused, mis viisid meid esimese ja õnneks viimase suurema raginani, kuid peale seda läks reis edasi väga rahulikult ja chillilt. Kõik tõmbasid oma egod maha :) ja hakati üksteisega paremini arvestama. Olles lõõgastunud, tekkis mõnus rammestus ja väike puhkus oli siiski vajalik. Leisdime lähedal asuvast linnakesest Isla Verde öömaja – Coqui Inn, mis oli esimene soodne hostel, mida me näinud olime. Hinnaks 90 Usd öö kolmele. Tuba puhas, linad puhtad, koht oli suht ok aga siiski selline .........aga paar tundi magada esmapilgul kannatas. Just nimelt esmapilgul, sest varst hakkas asi imelikuks keerama, Jane seisab keset tuba ja otsib autovõtmeid, Karine oigab, mina läbi une vaid kuulen mingit sagimist ja magan edasi. Mõne tunnipärast kuulen endiselt sahmimist ja oigamist, Jane on üldse kadunud. Mingi veider lõhn tungib ninna ja pea hakkab veidralt valutama kuid ikka ei saa ma veel aru, mis toimub. Hommikul saan aru, et me olime maganud toas, kuhu ventilatsioon tõmbas öösel sisse akna taga olnud klooritünnist selle lõhna. Basseinipuhastus klooritünn seisis vendi all ja kui ööseks vendi sisse lülitasime, siis hakkas lõhn sisse immitsema ja meile uimastavalt mõjuma. Kloorimürgitus. Õnneks viibisime selles suhteliselt vähe aega aga siiski tegi see meid uimaseks ja ajas iiveldama. Kiirelt korjasime oma stafi kokku ja tegime minekut ilma, et me oleks minutitki seal ringi vaadanud, hommikuks olime rohkem läbi kui magama minnes kuid siht silme ees minna vihmametsa hoidis meid siiski reipad.</div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-49368233922996142852009-01-28T00:27:00.003+02:002009-01-28T00:33:06.622+02:00Puerto Rico<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivpJUuSKAl1Ae4nv471xXiJFx0h0KQK3IB3uRVx6hZoJvjXQMzPo5CMuJ9DweyS-eUcU26GhH1OZbjvZRPBUDkVWWPMNv3CQSb6RXLSJLjJe_lGVrtTttc7cnGrHutIfbwIEZLoGd5zm0n/s1600-h/6beachwindow.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296104611393505298" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 249px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivpJUuSKAl1Ae4nv471xXiJFx0h0KQK3IB3uRVx6hZoJvjXQMzPo5CMuJ9DweyS-eUcU26GhH1OZbjvZRPBUDkVWWPMNv3CQSb6RXLSJLjJe_lGVrtTttc7cnGrHutIfbwIEZLoGd5zm0n/s320/6beachwindow.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEim2dnIAiBF_V3HG2oExGWx6wU5lWd-N9qwnzJvr2NmUqZnEsfJvEGTL_VrhijkU9vbZVCZGAdzy2akI9oE15OMp8PEmWPtQN3xtGALMm5Vxm7mBisZYTUqCfajYpa6xRyINc0kXJaXgJLd/s1600-h/3outerview.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5296104605540248738" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 249px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEim2dnIAiBF_V3HG2oExGWx6wU5lWd-N9qwnzJvr2NmUqZnEsfJvEGTL_VrhijkU9vbZVCZGAdzy2akI9oE15OMp8PEmWPtQN3xtGALMm5Vxm7mBisZYTUqCfajYpa6xRyINc0kXJaXgJLd/s320/3outerview.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div align="justify"><br />Puerto Rico San Juan<br />Puerto Rico on 177km pikk ja 56 km lai saar. Suurim Kariibimere saar 4 miljoni elanikuga. 1521 avastas Hispaania kub. Juan Ponce de Leon Old San Juani. Ameeriklased võitsid saare endale 1917.a Usa – Hispaania sõja ajal ja seejärel hakati saart rohkem promoma. Eelnevalt oli saar suhteliselt tundmatu. Miks tulla Puerto Ricosse, selleks pidi olema vähemalt neli põhjust:<br />1.Rannad – avastatud ja avastamata.Surfimine, sukeldumine, hea golfikliima. 2. Hea söök ja jook. 3. Mõnus ööelu 4. Ilus loodus oma valgete randade ja sinise veega ning ElYunge vihmamets.<br />Saab näha!<br />Hotellide osas me eelnevaid broneeringuid teinud ei olnud kuid ma olin eelnevalt veidi eeltööd netis teinud ja olemas oli idee kuhu suunda võiks hoidma hakata. Kuna saabume Puerto Ricosse suhteliselt hilja õhtul, siis võtame takso, et mitte seiklema hakata kuulsust kogunud Puerto Rico pättide keskel. Takso viib meid minu poolt soovitud hotellini, mis asub Ocean Park alal ja tupik tänavas, otse ookeani kaldal. Hosteria del Mar Beach Inn. Armas väike rannahotell, toad olemas broneerime end kaheks järgnevaks ööks sisse (öö 154 USD koos taxiga). Magan suhteliselt vähe, ootusärevus hommiku ees, saaks juba randa jooksma ja ujuma ja muidugi ka päikesest ei ütleks ära.<br />Hommikusööki pakutakse hotelli verandal, mis ulatub rannapiirile, mõnus ookeani laine kohin kostub kõrvu ja suu tõmbub iseenesest naerule. Nii mõnus! Kohvi nad muidugi teha ei oska, see oli soevesi piimaga kuhu mõni kübe pulbrit sisse segatud.Maitses veel kehvemalt kui lennuki lake. Njaa, see oli asi, millest me pidevalt puudust tundsime -hea kange hommikune kohv. Oleks teadnud, et olukord reisi jooksul veel kesisemaks läheb oleks juba varakult endale kohvipaki muretsenud ja ehtsat kodust purukohvi teinud. Kuid pole hullu elasime üle.<br />Kui eelnevalt mainisin puerto Rico pätte, kellest maailmas kuulujutte räägitakse, siis ei saaks mitte kuidagi sellesosas kinnitust anda, sest inimese on seal ülimalt sõbralikud ja ei ühtegi minutit ei tundun, et selles riigis võiks sattuda kuriteoohvriks või, et vargus oleks tavapärane. Kõik tundus väga turvaline ja sõbralik. Peamine keel saarel on hispaania keel, inglise keelega saab hakkama ehk linnas ja hotellides aga väiksemates asulates ja piirkondades jääb hätta. Seega Hola, Gracias, Buenas dias, Adios ja muu sarnane ning ka kehakeel tuli appi võtta. Ja saab hakkama, isegi imestan kui hästi kõik laabub.</div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-62243573462477770872009-01-28T00:24:00.002+02:002009-01-28T00:26:11.900+02:00Minu Seiklus no.3<div align="justify"><br />Kell on 5 hommikul, laual aurab mõnus must kohv Roberts Coffeest. Muidugi mitte nii mõnus kui minu lemmik Starbucks pakub kuid siiski hommikuseks äratuseks piisav :). Karine sõbranna Janika võõrustas meid väga hea söögi ja veiniga Uppsalas, saime veeta öö nagu valged inimesed linade vahel, mitte lennujaamas tiksudes nagu enamik inimesi, kes meie lennule tulid. Kell 7 hommikul läheb lend Stockholmist Arlandast välja, takso ootab meid täpselt minuti pealt nagu tellitud maja ees, et viia lennujaama. Karine üritab läbi une aru saada, mis toimub ja kuhu ta sattunud on kuid hoolimata segadusest hoiab positiivset nooti. Kõik toimib ja puhkus võib alata. Minu kolmas seiklus.<br />Seekord marsruudiks Stockholm-London-New York-Puerto Rico San Juan – Miami – USVirgin Island St.Thomas. Reisiseltskond – Margit, Karine, Jane ( all nice ladys with a nice european style :))).).<br />London – tüüpiline udu. Lennukis magasime nagu kotid, nüüd väike julgusnaps lennujaamas ja siis juba pikema lennuga Puerto Rico poole teele. Jane veel Hiltonis, peaks varsti jõudma kuid selgub, et tal oli seal huvitavaid vahejuhtumeid avajate ja korgitseridega ja seega saabumine võtab aega :). Meil Karinega kokku lepitud , et meie budget on tagasihoidlik ja kliima trooplilne siis oleme vajadusel ka nõus ekstreemsusi tegema. Paar päeva enne reisi ennustati mulle kaartidega, et reis kujuneb oluliselt kallimaks kui ma arvestanud olen, seega tegime juba eelnevalt kokkulepped, et seda viga ära hoida. Aga kuidas jane saada samasse paati. Üritame. Jane saabub ärevus silmis, kiikab kiirel oma lemmikpoodi Borderś ja kaob me silmist olles vaid kiirelt tervitanud ja kallistanud. Lennuk on pooltühi või pooltäis kuidas keegi seda tõlgendab, saame endale oma pingiread ja mõnusalt kerime teki sisse, et üritada need esimesed kaheksa tundi kuidagi ära vegeteerida. Ehmatan paari tunni möödudes üles, issand eilses reisituhinas unustasin kontoris arvuti järgi, out of office peale panemata ning mitmed dokumendid vajalikesse kohtadesse saatmata. Oh f...!Hinga, hinga .....rahulikult, sul on asjalik assistent, kes on kindlalt seda kõike juba jooksu pealt märganud ja selle eest hoolitsenud, et kõik saaks minu ära oleku ajal aetud. Peab töömured peast viskama ja üritama puhata. Võtan kotist A4 paberid, kirjutan üles kõik, mis justkui pooleli jäi, sellest saab terve lehekülg kuid nendest vaid paar vajavad kohest tegutsemist, teised kannatavad kuni tagasi jõuan. Alati on hea asjad lahti kirjutada või välja rääkida, et need peast ja hingest välja saada . See pilt rahustab mind, teen need kohe N.Y sse jõudes ära ja delegeerin muud mured edasi Keilile. Nüüd saan hakata puhkust nautima. Ma olen selle ära teeninud.<br /></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-81404360039547995872008-11-30T23:19:00.002+02:002008-11-30T23:24:11.892+02:00MEHHIKO<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-YsmcYCZkMOinOEobt7w0kIwT6_NseiNlKaUD0NK1CA6ltChE5tg1z0g6EjSxNCbh9WTxhOSdfTdfWdEznIJDGSdi9olfMjJX_jJqvzszjJzipXR5ECOZ1uy5AssTBtq9jz38DufnNUrD/s1600-h/Picture+464.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274564467503777922" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-YsmcYCZkMOinOEobt7w0kIwT6_NseiNlKaUD0NK1CA6ltChE5tg1z0g6EjSxNCbh9WTxhOSdfTdfWdEznIJDGSdi9olfMjJX_jJqvzszjJzipXR5ECOZ1uy5AssTBtq9jz38DufnNUrD/s320/Picture+464.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUgv_aRpp9jW7_WpNOuWQpK2U_RnXTmiuK6HEUJo3dn8QxVwJ6nFE7R0ZKB2tG2ks0fbWK7lfWNVT0ewDhPWGL1tVT2YmbTB-2hAK5MhE12K4s5dNYnWlLQYspaGAzx2at336KJK17Mp7d/s1600-h/Picture+521.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274564166433678690" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 240px; CURSOR: hand; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgUgv_aRpp9jW7_WpNOuWQpK2U_RnXTmiuK6HEUJo3dn8QxVwJ6nFE7R0ZKB2tG2ks0fbWK7lfWNVT0ewDhPWGL1tVT2YmbTB-2hAK5MhE12K4s5dNYnWlLQYspaGAzx2at336KJK17Mp7d/s320/Picture+521.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyUU6_95xLzo_-_lKr1o1EzHYdGGxuOmE0efSve2iHaVeQ3_0dnfawAeSCqlhbgow2dLnRhUZToKyGjm3FhgApxtt674v3yBbPrWoDshCZKgiRDPSQJuihtzqs2RwoXZujoKFmOO5fytdW/s1600-h/Picture+514.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274563907773888178" style="FLOAT: right; MARGIN: 0px 0px 10px 10px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyUU6_95xLzo_-_lKr1o1EzHYdGGxuOmE0efSve2iHaVeQ3_0dnfawAeSCqlhbgow2dLnRhUZToKyGjm3FhgApxtt674v3yBbPrWoDshCZKgiRDPSQJuihtzqs2RwoXZujoKFmOO5fytdW/s320/Picture+514.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><div></div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-13353575940283235032008-11-30T23:13:00.002+02:002008-11-30T23:17:41.424+02:00Teel Mehhikosse<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5ImTU9FJSB9jDQ4ZJZJ1GcOF3yP-uxo0s2GnBE0E6yh1RrE0TGGAnsD8Yt-9j-tN9WKJjmUA9f78SPpnnTWTiqnZtTjBkKjrQtgsE4byu3MIFURW-ngngwFdrEKEebfDB5JPS5gquXjiI/s1600-h/Picture+560.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274562779981763010" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg5ImTU9FJSB9jDQ4ZJZJ1GcOF3yP-uxo0s2GnBE0E6yh1RrE0TGGAnsD8Yt-9j-tN9WKJjmUA9f78SPpnnTWTiqnZtTjBkKjrQtgsE4byu3MIFURW-ngngwFdrEKEebfDB5JPS5gquXjiI/s320/Picture+560.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwgWL3eAd1X-MbEsxR5rWVWH_-wMVaFpGeLkbZPm9h_QXP21End5VrOGZLs2UNXC9doR-9AtGRBxV9wn5eVe3dvr9gyUEFxjBa7bOko5BymXMWNmb5bJtR58pED02_K8d9NBC-ShN0_x7p/s1600-h/Picture+470.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274562323442754690" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 240px; CURSOR: hand; HEIGHT: 320px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwgWL3eAd1X-MbEsxR5rWVWH_-wMVaFpGeLkbZPm9h_QXP21End5VrOGZLs2UNXC9doR-9AtGRBxV9wn5eVe3dvr9gyUEFxjBa7bOko5BymXMWNmb5bJtR58pED02_K8d9NBC-ShN0_x7p/s320/Picture+470.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPgZSCY_-Vy_swO5ADxncMBGUxfp6J20N7J9FGAmNkVE69M9qaeG5SbH1Gq4KgrC8RP7401JU9J2ZbwUdLvBK3qW8TQTTDE-knBzq75aosC2h4IpzMIDiTH_jITYcdNPaWzM-WEkdW5sPk/s1600-h/Picture+469.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274562126902428498" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPgZSCY_-Vy_swO5ADxncMBGUxfp6J20N7J9FGAmNkVE69M9qaeG5SbH1Gq4KgrC8RP7401JU9J2ZbwUdLvBK3qW8TQTTDE-knBzq75aosC2h4IpzMIDiTH_jITYcdNPaWzM-WEkdW5sPk/s320/Picture+469.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><div></div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-84943327040881898712008-11-30T23:09:00.004+02:002008-11-30T23:13:07.475+02:00San Diego<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgEWo3Qezx3yQzQJ6KKrxxs37GPNYcK93z7aMBzMNfeKV7G5TRaKDOTGF-0nhDA2Nid1ujgAwzKO-tNFnvxyJnXkA-MhDpqAK4NEvHoEJOUAomqajojpnEp96RpVCdLBWhQ7lMkx2O_8JZN/s1600-h/Picture+479.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274561573108942162" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgEWo3Qezx3yQzQJ6KKrxxs37GPNYcK93z7aMBzMNfeKV7G5TRaKDOTGF-0nhDA2Nid1ujgAwzKO-tNFnvxyJnXkA-MhDpqAK4NEvHoEJOUAomqajojpnEp96RpVCdLBWhQ7lMkx2O_8JZN/s320/Picture+479.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjb9fk_oaMG8uoceEmCXDDetkHBCwkzpBivPbMDYNtwnSe4gVQoMp0mW7OcCeYK9U-DU4U5aiN4KMS3V-d-I7poD5HQ69FuYpbiwzN9ZtYiDWwnLu-hAQjMy9oU7_2mq4Iy7omY_9GwoAQp/s1600-h/Picture+536.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274561302924983778" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjb9fk_oaMG8uoceEmCXDDetkHBCwkzpBivPbMDYNtwnSe4gVQoMp0mW7OcCeYK9U-DU4U5aiN4KMS3V-d-I7poD5HQ69FuYpbiwzN9ZtYiDWwnLu-hAQjMy9oU7_2mq4Iy7omY_9GwoAQp/s320/Picture+536.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjj7iHijUZt9yrub1Pc9l2Wb3WuKrNm0nBgGJe8ihi2Dj2eyDnBA4z6qjG-oeMZ0Joo2J7SjWZ6Ybu-aC2rUB59iVaZ6IuIXoJbfMtdxzCDD3bN9-uWk35_UqHGa-UCBrVQ-k6qerNMnlL/s1600-h/Picture+465.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274560988484439554" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjj7iHijUZt9yrub1Pc9l2Wb3WuKrNm0nBgGJe8ihi2Dj2eyDnBA4z6qjG-oeMZ0Joo2J7SjWZ6Ybu-aC2rUB59iVaZ6IuIXoJbfMtdxzCDD3bN9-uWk35_UqHGa-UCBrVQ-k6qerNMnlL/s320/Picture+465.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><div></div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-12002280401640652852008-11-30T22:44:00.004+02:002008-11-30T23:07:37.305+02:00CALIFORNIA<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrrhaZbZ9km31A7qva7TEhOKTDdu9AAzat3Ex0rwfDbijhEO5sQO_kwZYLDiY0seD26IeNy21yB_12sVC9rjgYqP88barIEjnVrA6fofWa5FIY0xiPd1c86jm6IPE9x3_1nLTYMQZi7MRe/s1600-h/Picture+457.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274558818897747346" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrrhaZbZ9km31A7qva7TEhOKTDdu9AAzat3Ex0rwfDbijhEO5sQO_kwZYLDiY0seD26IeNy21yB_12sVC9rjgYqP88barIEjnVrA6fofWa5FIY0xiPd1c86jm6IPE9x3_1nLTYMQZi7MRe/s320/Picture+457.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbTg0KMqg4Ygh571nqqL0f7OD1GsRn6OX0pSzWE-H5wB074ryoCEmdC3rGzbCBGmHbVxLRkpOyqK7jBuNwLFHZ5OOFYL64svhQmo_J8RPxFlSRFFDB_BDYfS-OSBjif42aFimVNwZATexe/s1600-h/Snt+Clementine.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5274555430250931490" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; WIDTH: 320px; CURSOR: hand; HEIGHT: 240px" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhbTg0KMqg4Ygh571nqqL0f7OD1GsRn6OX0pSzWE-H5wB074ryoCEmdC3rGzbCBGmHbVxLRkpOyqK7jBuNwLFHZ5OOFYL64svhQmo_J8RPxFlSRFFDB_BDYfS-OSBjif42aFimVNwZATexe/s320/Snt+Clementine.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div>California on läänerannikul Vaikse ookeani kallastel asuv USA pindala suuruselt kolmas osariik kuid rahvaarvult suurim. Arnold Schwarzenegger kuberneriks :)) Me maandusime Los Angeleses - inglite linnas. Ja plaanis läbi rännata kõik suuremad osariigi sihtkohad Los Angeles, San Diego, San Jose, San Fransisco. Selleks taaskord rendime auto, meie reisiseltskond on endiselt heas meeleolus, suuremaid arusaamatusi ja vaidlusi pole tekkinud terve reisi jooksul. Esimene väike huvide konflikt tekkis autorendis, kus tuli küsimuse alla, ka võtta autole ka basic kindlustus või mitte. Hääled jagunesid Margit, Tony - jah.....Sancho, Säästuäss - ei. Kuna me olime Miamis korralikult sõitnud ja ka kindlustust maksnud ja reisi teises pooles hakkas rahadega veidi kitsaks minema, sest mehed olid end Miamis üleshopanud, siis otsustasime õnneloosile ehk et ei võta kindlustust lisaks. Oo see sai mõnusaks katsumuseks :))) Aga sellest hiljem. </div><div> </div><div><br /><br /> </div><div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-20991196326002064602008-10-04T22:28:00.003+03:002008-11-30T22:43:15.466+02:00URVE<div align="justify">46-s tänav, kõik on nii tuttavlik. Restoranid, baarid, teatrid, rahvas üleslöödult tänavatel naerurõktes, melus vihisemas läbi õhtupimeduse ajades omi asju. Ma longin nukralt oma mõtetes piki seda tänavat, lükkan sekund sekundi haaval edasi kohtumist kurbusega. Urve oli üdini positiivne kunstnikuhingega inimene, tahtejõuline ja sportlik, oma kiiksudega, ta on pugenud sügavale minu (meie) südamesse ning me kõik armastasime teda ja jääme seda ka tegema nüüd kui ta oma maised tegemised on lõpetanud. Urvele meeldis vahel lõõgastuseks sõita New Yorkist ära, nt Floridasse või Californiasse, või koguni Euroopasse, kus ta veetis aega ookeani(mere) kaldal puhates. ...Oh see on nii kurb!...... 28.09 on NY kiriklik mälestustseremoonia korraldatud tema sõprade poolt.Tal oli palju sõpru, kunstiinimesi, näitlejaid, muusikuid, kunstnikke, ajakirjanikke. Mul on siiralt kahju, et ma ei saa sellest osa võtta, kuid mul on hea meel, et saan oma armastust näidata sellega, et viin ta mõtetes kaasa Calforniasse ookeani kallastele, San Diegosse kus tal ikka meeldis käia ja ka huvitavasse Mehhikosse ning lõpuks oma rännaku lõpuks jõuab ta tagasi koju, koju, kus ta sündis.<br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEglNbYSYQ0kb26x7u_oVQ6kf9LZDhKTOFagNUkea4sbTcJrj3ontCZp7XWpZ7w9VoxeeDVIByx9m5G5ev2Gso3ZKDZRAm9WiJz8cwenqePD9Ub05g7I50qbhxjy0FQHN7MHDo94Ht03CY-g/s1600-h/Picture+549.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253384617639157266" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEglNbYSYQ0kb26x7u_oVQ6kf9LZDhKTOFagNUkea4sbTcJrj3ontCZp7XWpZ7w9VoxeeDVIByx9m5G5ev2Gso3ZKDZRAm9WiJz8cwenqePD9Ub05g7I50qbhxjy0FQHN7MHDo94Ht03CY-g/s320/Picture+549.jpg" border="0" /></a> </div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVdzwmSz8PdkQkKcAV3GrLX3xEM6oAMzk_Qrxww6izPtSjKGRAgleoO5MMNcDRW0CNi5AvMolR-Q5f5GCrjqOwqOJNCVAPbnzofow59Lq9Rei-PcaKRQ64SWStF6X5coFqtGI14vpbX-iG/s1600-h/Picture+519.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253385364938331170" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhVdzwmSz8PdkQkKcAV3GrLX3xEM6oAMzk_Qrxww6izPtSjKGRAgleoO5MMNcDRW0CNi5AvMolR-Q5f5GCrjqOwqOJNCVAPbnzofow59Lq9Rei-PcaKRQ64SWStF6X5coFqtGI14vpbX-iG/s320/Picture+519.jpg" border="0" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj52YbSw1Ikgc59soB61k_B8RNQfJUH3WhMajVL9k4DzL1CdU4ps3uFF7cXMUAL8ofgpNsy0P-py1T2quP-dTJG8Kafb6p_nL3F-UXAgtJETzDk1OZe81ypNgp46vQpss-4QuKSKX2zfnGm/s1600-h/Picture+513.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253384611329984146" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj52YbSw1Ikgc59soB61k_B8RNQfJUH3WhMajVL9k4DzL1CdU4ps3uFF7cXMUAL8ofgpNsy0P-py1T2quP-dTJG8Kafb6p_nL3F-UXAgtJETzDk1OZe81ypNgp46vQpss-4QuKSKX2zfnGm/s320/Picture+513.jpg" border="0" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxeeeQ4a1M_FCOm4Z8WW6wlZB2ruM94-yEwS6nuWM1qMzo2RTtGFCwgiMUV2SbgS5jUEPD-ErFj9ddpJeKGyOKH0Su_i8lzWhRDTvLlcyKJc9r0o_cIIE07QUZ4nouzVe05spNs6YABYgT/s1600-h/Picture+525.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253386532582750914" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxeeeQ4a1M_FCOm4Z8WW6wlZB2ruM94-yEwS6nuWM1qMzo2RTtGFCwgiMUV2SbgS5jUEPD-ErFj9ddpJeKGyOKH0Su_i8lzWhRDTvLlcyKJc9r0o_cIIE07QUZ4nouzVe05spNs6YABYgT/s320/Picture+525.jpg" border="0" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3ZVGeNozo-IICJGCu2BAU618PtAQrRAx-3HMgXKohFrUEvMX2DIs9zcMSw_wPaNQLrrIWXY5p_8Jo8Z5NqWYkSohbACZsf2f64e_mWXL9ojvtOc-oXyvvvK4iYDnaFn4im2iweNgH8diU/s1600-h/Picture+632.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253386531831379986" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg3ZVGeNozo-IICJGCu2BAU618PtAQrRAx-3HMgXKohFrUEvMX2DIs9zcMSw_wPaNQLrrIWXY5p_8Jo8Z5NqWYkSohbACZsf2f64e_mWXL9ojvtOc-oXyvvvK4iYDnaFn4im2iweNgH8diU/s320/Picture+632.jpg" border="0" /></a>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-23031226115173441362008-10-04T21:57:00.006+03:002008-11-30T22:14:42.772+02:00NEW YORK<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjTMnTngJINzKWu6qRf7MAm9FE6X__40F1hunhVCZgXp-Lyt0BR77v3y30HN1POPTLa_BwinJmwKVVvY4DWxQ-uOvCXVMWYKT11lpEUJrUfj2NOUhUCq8G7ishFYfX4cYTqH8n88Xl8tv_/s1600-h/Picture+500.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253377890283589618" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjTMnTngJINzKWu6qRf7MAm9FE6X__40F1hunhVCZgXp-Lyt0BR77v3y30HN1POPTLa_BwinJmwKVVvY4DWxQ-uOvCXVMWYKT11lpEUJrUfj2NOUhUCq8G7ishFYfX4cYTqH8n88Xl8tv_/s320/Picture+500.jpg" border="0" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgw-LBClRr7G9zRJBJJfPFAeW51o-BGMCsrd3QCqlGnouxgzLPEqmC6fE3BEPmOwaHo0YxrS-yaSK5bgvEb4jwQ2DmsNdbDD1dS88INUT0B_iuF8xpoDD2Rgdai1eagGGm-Eqme1g-p8sBC/s1600-h/Picture+511.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253377888480201074" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgw-LBClRr7G9zRJBJJfPFAeW51o-BGMCsrd3QCqlGnouxgzLPEqmC6fE3BEPmOwaHo0YxrS-yaSK5bgvEb4jwQ2DmsNdbDD1dS88INUT0B_iuF8xpoDD2Rgdai1eagGGm-Eqme1g-p8sBC/s320/Picture+511.jpg" border="0" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBwoJZYJf9WlleTl7N9CHlVNdU0i-u2JarUFv0btNMl_WmmH2hgz7I3LGUhxDeAb6fR7eCpCh54axbLb2nsqPLMR-Ig8xybqxVCpp-fwivRXZrz1jrrHT_ilA8u1xp9csoIcP-bHAg1oDJ/s1600-h/Picture+554.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253377893051394994" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBwoJZYJf9WlleTl7N9CHlVNdU0i-u2JarUFv0btNMl_WmmH2hgz7I3LGUhxDeAb6fR7eCpCh54axbLb2nsqPLMR-Ig8xybqxVCpp-fwivRXZrz1jrrHT_ilA8u1xp9csoIcP-bHAg1oDJ/s320/Picture+554.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSXUF0Za0SSc33KiAMQ3wSIiHedj9Jlo3ve0ZdPDFFA7AjVsuLUokHABtqMZRVFkhQertDP88N4Rar6N9DTxqgBBfwT9GcQpJdy1ic9lKHFPj1dU3tJPkdnB1jEMkj8KLwfPVxa51vH2aZ/s1600-h/Picture+552.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253376190057416594" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSXUF0Za0SSc33KiAMQ3wSIiHedj9Jlo3ve0ZdPDFFA7AjVsuLUokHABtqMZRVFkhQertDP88N4Rar6N9DTxqgBBfwT9GcQpJdy1ic9lKHFPj1dU3tJPkdnB1jEMkj8KLwfPVxa51vH2aZ/s320/Picture+552.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div></div></div>New Yorki jõudsime õhtupoolikul siselennuga Miamist. Meil ei olnud eelnevalt broneeritud hotellikohti kuna ei teadnud täpselt kuhu või mida teeme ja kuna me alati oleme saanud suhteliselt lihtsa vaevaga ööbimise, siis ei muretsenud ka ette. Aga asi osutus siiski keerulisemaks kui arvasime. Mul oli küll väike trump tagataskus, et teadsin, kus asuvad hotellid ja mis hinnatase kuid seda, et sinna kohta on võimatu saada ma ei osanud ette arvata.<br />Hotelle on uskumatult väike valik suurlinnakohta, hinnatase tavapäraselt kallis. Kuid hea majutusvõimalus vaid mõneks tunniks ööks on noorte hostelid, mida me otsisime ööläbi. Kõik olid täis. Kuid lõpuks siiski leidsid poisid ühe hosteli Harlemis, mis ostus väga moodsaks ja puhtaks ning isegi hommikusööki pakuti. Hostelis ühe öö hind on 35 USD.<br />Suurim hostelite kett on Chelsea.<br /><br />Chelsea International Hostel 251 West 20th street New York<br />Chelsea Center West313 West 29th StreetNew York, NY 10001<br /><br />Minul ööbimisega isiklikult muret polnud, sest sain veel võimaluse viibida Urve korteris linna südames. Asukoht on ju nii soodne kesk Broadway melu, et jalutasin mõnuga ööhakul piki 46ndat tänavat piiludes sisse erinevate kohvikute akendest, kuhu õhtuks koguneb kokku korralik hulk rahvast, et juua klaasike veini ja õhtustada. Seda kõike peale mõne teatritüki eelnevat nautimist. Eelmisel korral käisime meiegi õdedega Broadway muusikali kuulamas kuid seekord mul lihtsalt selleks aega ei jätkunud. Loodan, seda teha edaspidi.Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-28289856596069254952008-10-04T21:53:00.002+03:002009-10-07T23:43:35.027+03:00JAMAICA<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAc8wASD30SoT_bH2gxsGUcV-jMsU3bjQa2HoYd-Fbt63_yhF6tOfl6pSq9cmZDPBlcS9Bk2_yFwlOAV2j2sjafx7oWk8hXlwIJ0nEdGxpqPfd8MCjjcBHsSSglDdDP11bD-lFX8SRFO_4/s1600-h/jamaica-life.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253374480016150882" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjAc8wASD30SoT_bH2gxsGUcV-jMsU3bjQa2HoYd-Fbt63_yhF6tOfl6pSq9cmZDPBlcS9Bk2_yFwlOAV2j2sjafx7oWk8hXlwIJ0nEdGxpqPfd8MCjjcBHsSSglDdDP11bD-lFX8SRFO_4/s320/jamaica-life.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjarBgdC91yBTDU1YTIYxJDn_tcqo4LLaP5YBX5axGmCsWH1ti0MvlEAlb43hIcoASo2CNMYCQnTf-DWUVQWfNUqrsHhe3837ppDqXVR9bC1KyMU5HW2-jaB2PNNAqyTF1eJov72JQKQ8M-/s1600-h/Jamaica.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253374275299688562" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjarBgdC91yBTDU1YTIYxJDn_tcqo4LLaP5YBX5axGmCsWH1ti0MvlEAlb43hIcoASo2CNMYCQnTf-DWUVQWfNUqrsHhe3837ppDqXVR9bC1KyMU5HW2-jaB2PNNAqyTF1eJov72JQKQ8M-/s320/Jamaica.jpg" border="0" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7tqIJNF2MRMAgN2B6oeAuCnWkJKe8jRJSffLrlsGvX-s69tpgokgXj2L9IKw9ZTuCM-tMu49aPEX-YJHlpPSVjAkOLn7_jPzYKJ72_asMsIuYQlJOT6dIbe_UqNJ_L9iPyPu2xY42DLfd/s1600-h/jamaica_1_04.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253374282658935010" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7tqIJNF2MRMAgN2B6oeAuCnWkJKe8jRJSffLrlsGvX-s69tpgokgXj2L9IKw9ZTuCM-tMu49aPEX-YJHlpPSVjAkOLn7_jPzYKJ72_asMsIuYQlJOT6dIbe_UqNJ_L9iPyPu2xY42DLfd/s320/jamaica_1_04.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-12313498870572418122008-10-04T21:18:00.000+03:002008-10-04T21:22:41.608+03:00<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtF8CsPxmRlLW06VOrDIihG6u0Nt7mriNRad5t0UpZaQn3tr6hAoYYV10LYHqn4POJCH14YoXAONCHV6obW92wimDi5bExY-VI_0Z9oV5BAr6KDmhza-pZ5F2aHfzDx90tnqGJWhf7SUUV/s1600-h/Picture+444.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253365706702049826" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtF8CsPxmRlLW06VOrDIihG6u0Nt7mriNRad5t0UpZaQn3tr6hAoYYV10LYHqn4POJCH14YoXAONCHV6obW92wimDi5bExY-VI_0Z9oV5BAr6KDmhza-pZ5F2aHfzDx90tnqGJWhf7SUUV/s320/Picture+444.jpg" border="0" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4rWMGReLigAD0h0gx0VItfxbmXAxtSIYrgcvZeyE9MLrRLhjdu0x4PWITeIz1S27USMQwNGSdNuUMn1YxNrnhwrXeVU6LvwNnQegtkK2DKVZb18Othw94YIhY2JO2lb2Yu7-xIKRDmWof/s1600-h/Picture+446.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253365706214237010" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4rWMGReLigAD0h0gx0VItfxbmXAxtSIYrgcvZeyE9MLrRLhjdu0x4PWITeIz1S27USMQwNGSdNuUMn1YxNrnhwrXeVU6LvwNnQegtkK2DKVZb18Othw94YIhY2JO2lb2Yu7-xIKRDmWof/s320/Picture+446.jpg" border="0" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg__8JNVh1TUgPAu_OB3eyC3xGCKwAiR-7abYWrV_ytatYgCkK_v-9bzCK5SA81RoYgZS94nPnKh3doWGZyJzQjPrQ_4TLSnvyyQDnmFB7-NuzqLwtv6PHFa_EDTxJuXZLyZfcoXQplLLbK/s1600-h/Picture+449.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253365707409714002" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg__8JNVh1TUgPAu_OB3eyC3xGCKwAiR-7abYWrV_ytatYgCkK_v-9bzCK5SA81RoYgZS94nPnKh3doWGZyJzQjPrQ_4TLSnvyyQDnmFB7-NuzqLwtv6PHFa_EDTxJuXZLyZfcoXQplLLbK/s320/Picture+449.jpg" border="0" /></a><br /><div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-60034469819154123682008-10-04T21:16:00.005+03:002009-10-07T23:42:57.245+03:00MIAMI<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhejVNRgZbm7F1FniPTNABxY8hecXJz1GhzXplna9YOwjvr3C5B1gG7T1slB1j9Tv-6xBXTmL1bkBiQA55k9oipEOY_WoZ9AfrfZV-JjsWZCIXpawz0ElJnoEAWDxNnPJ0_GoIUo2mquti_/s1600-h/Surfing.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253371596456313394" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhejVNRgZbm7F1FniPTNABxY8hecXJz1GhzXplna9YOwjvr3C5B1gG7T1slB1j9Tv-6xBXTmL1bkBiQA55k9oipEOY_WoZ9AfrfZV-JjsWZCIXpawz0ElJnoEAWDxNnPJ0_GoIUo2mquti_/s320/Surfing.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHHmS6g_5yocgxfQAFFHI_xv2ZXLihFTcnhfiRw8bF9zmuH4dyxqL2H7LhVyk2vHzTHI-dAXUsbm2jDKmH-LNN84I6zAha8E2W7V-yGbYZsah0r9y1YNYaHcmqz2yzah2KHYZ7CARgka2J/s1600-h/miami.bmp"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253368568137883650" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhHHmS6g_5yocgxfQAFFHI_xv2ZXLihFTcnhfiRw8bF9zmuH4dyxqL2H7LhVyk2vHzTHI-dAXUsbm2jDKmH-LNN84I6zAha8E2W7V-yGbYZsah0r9y1YNYaHcmqz2yzah2KHYZ7CARgka2J/s320/miami.bmp" border="0" /></a><br /><br /></div><div align="justify">Kuna ma olen Miamis enne korduvalt käinud, siis ei olnud mul selle reisi eesmärk Miami vaatamisväärsustega tutvuda vaid enne uutesse sihtkohtadesse minemist lihtsalt puhata ja nautida ilma, käia jooksmas, lõõgastuda . Ilm oli tõeliselt super, kogu reisi vältel ei langenud temperatuur alla 30 kraadi ka öösel. Vahe erinevate piirkondade osas oli vaid see, et Miamis ja idarannikul oli soojahoovusega vesi mis tähendas ookeanis mõnusat ujumist kuid läänerannikul Mehhikos ja Californias oli vesi suhteliselt jahe, mis tegelikult oli karastav. No ütleme selline meie soe merevesi.<br />Deerfield Beachil oli väga tihti suur laine, kus pandi välja punased lipud ujujate jaoks, mis oli aga peoks surfaritele. Neid hakkas sinna nagu seeni pärast vihma igast väiksemastki praost ilmuma, varsti oli kogu rannaäär surfareid täis ja iga veidigi kõrgema lainesähvaku peale käis võidukisa ja proovijooks. Väga lahe!!!!! Hakka või ise surfamist õppima.<br />Ühel päeval käisime kalal. Välja sõit oli hästi varakult suure kalapaadiga. Varustus anti kohapealt. Ja trip kestis 5 tundi, kus paat seadis end erinevate sügavustega riffidesse ankrusse, et kala püüda.<br />Välja püütud kalad olid nii põnevad, mida ma enne veel kunagi pole näinud. Üks oli niiiiiiiii helehelsinine justkui guashvärvipotist läbi käinud, ebaloomulikult sinine. Ma sain kätte viis kala, mis aga polnud nende mõistes piisavas mõõdus ja ma pidin vette tagasi laskma :(((. Nii kahju. Kuigi tegevus ise andis mulle positiivseid emotsiooni piisavalt. Tühja neist kaladest, sest ma ise kalasõber pole aga poisid olid küll kurvad neil eriti ei näkkand üldse ja siis kui mul kala kala järel näkkas aga taas vette lasti siis tekkis väike trots. Üks kohalik tüüp püüdis välja suure Dolphini. , seda pidi meelitama päris pikalt, et ta veest kätte saada. Suur saak! Meil oli salaplaan see kala ära osta, et kui ei näkka et siis ehk saame raha eest endale kala soetada aga see oli rariteet ja kalamees oli ise ka nii õnnelik, et ei tulnud kõne allagi selle kala omastamine. Jälle pettumus :(!</div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4195642202389592091.post-47198123130630642892008-09-20T08:19:00.006+03:002008-11-30T22:16:22.317+02:00<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_AFc0kbNvAuC8gbsTlXdZSdo8BAzuQLz5s0Ae3KZXMFn3KJmmQYLq9dlWAQFZdLWMkw5K8G2gpUZyMRQNPT8EPVNYSMuNPrzdbAL1QmLDVFz2lCnQDAboXzwU-WUueLnWiE2AqkbPnme-/s1600-h/Picture+509.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5253388568415392338" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh_AFc0kbNvAuC8gbsTlXdZSdo8BAzuQLz5s0Ae3KZXMFn3KJmmQYLq9dlWAQFZdLWMkw5K8G2gpUZyMRQNPT8EPVNYSMuNPrzdbAL1QmLDVFz2lCnQDAboXzwU-WUueLnWiE2AqkbPnme-/s320/Picture+509.jpg" border="0" /></a><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8x4-RsGfEZcS5kziMhFJed9M18_B8ffpMSaVXFgUFBFXd2Gv3JYUpt0dAaxvskj1H9neYzO2_qKguvtuZpK9dbeySvLdNybJRRh6A2aE8iCMxUlUumhfMebbcvD2FE4v4dHHtvW67NnQM/s1600-h/Picture+407.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5247969421561173714" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8x4-RsGfEZcS5kziMhFJed9M18_B8ffpMSaVXFgUFBFXd2Gv3JYUpt0dAaxvskj1H9neYzO2_qKguvtuZpK9dbeySvLdNybJRRh6A2aE8iCMxUlUumhfMebbcvD2FE4v4dHHtvW67NnQM/s320/Picture+407.jpg" border="0" /></a><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnb6uMsvGB1526-at74hUwgilFoc6v_CQ_E2QW9Jrw_nWlA7IJqQlEaYIluFtA95zB-eHwIzq8zw8INv1YKCnaMTN0DcznCYY0L1xR0GE_6XlNl21AqeTUYqDDmRrZrZijJf5ExgjFjlne/s1600-h/Picture+408.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5247969253452903298" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhnb6uMsvGB1526-at74hUwgilFoc6v_CQ_E2QW9Jrw_nWlA7IJqQlEaYIluFtA95zB-eHwIzq8zw8INv1YKCnaMTN0DcznCYY0L1xR0GE_6XlNl21AqeTUYqDDmRrZrZijJf5ExgjFjlne/s320/Picture+408.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3rsbDKlaDSutF9WIMClT32XUqsdz8Sy5hcaCoctkyQHfHs7RVinzhVhWcxQztORVEiRXpVyIA0g7GF1V0vJgSGuK01ePhncJV2iri9_jkKyass7n5stc1lG0rp_rKlahqjn5WWwN94zNd/s1600-h/Picture+405.jpg"><img id="BLOGGER_PHOTO_ID_5247969087707497410" style="FLOAT: left; MARGIN: 0px 10px 10px 0px; CURSOR: hand" alt="" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3rsbDKlaDSutF9WIMClT32XUqsdz8Sy5hcaCoctkyQHfHs7RVinzhVhWcxQztORVEiRXpVyIA0g7GF1V0vJgSGuK01ePhncJV2iri9_jkKyass7n5stc1lG0rp_rKlahqjn5WWwN94zNd/s320/Picture+405.jpg" border="0" /></a><br /><br /><br /><br /><div></div></div></div></div>Margissahttp://www.blogger.com/profile/05365318678425490905noreply@blogger.com0