Jõudsime Neitsisaartele. Lennujaam võttis meid vastu tohutu ükskõiksusega, isegi sellist nõmedat turvakontrolli nagu New Yorkis oli, ei teostatud. Mainin, et esmakordselt kogesin ebameeldivat turvakontrolli kui meid käsutati mingisse klaaskappi, paluti seista jalad harkis, käed üleval, siis keerata külg, taaskord jalad harki käed üles. Ja seejärel võeti kotid lahti. Appi kui nõme see oli. Ja me olime tõeliselt vähemuses, keda nii koheldi. Ei tea, kas selles on süüdi viisavabadus või midagi muud aga see oli mul Ameerika pinnale tulles esimene kord nii põhjalikku kadalippu läbi teha.
St.Thomase lennujaam oli vaikne, mõned üksikud inimesed ootasid oma kohvreid, rastavendadest taksojuhid sebisid ringi, et kliente nende sihtkohtadesse toimetada. Meil polnud kuhugi kiiret, võtsime oma pagasi välja, istusime pingile ja hakkasime plaani tegema. Kaua me arutada ei saanud kui kaks sihvakat meest astusid meie juurde „ Tere tüdrukud, kuidas läheb , kuhu suundute“. Muhumaa mehe Mati ja Kass, kes samuti sõpradega just saarele jõudnud ja plaanivabalt ringi vaatavad. Tutvus tehtud, plaan paigas – nemad rendivad auto ja meie otsime hotelli. Mõeldud tehtud, auto sai meie kohvreid täis ning olime sunnitud kaks meest esialgu lennujaama maha jätma. Suundusime hotelli otsingutele. Mõned vihjed olid mul olemas, läksime neid kontrollima, kuid kuna oli juba õhtupoolik, siis oli päris keeruline leida hotelliadministraatoreid, uksed olid suletud ja paluti hommikul tagasi tulla. Küll aga saime teada hinnataseme, mis sellel saarel valitses. Toa hinnad rannaäärsetes hotellides algasid 200 usd öö – väga väga kalliteni välja. Meie taaskord ei raatsinud nii palju maksta ja otsisime edasi. Leidsime superilusa vaatega hotelli Mafolie Charlotte Amelie sadamalinna mäetipus. Hinnatase oli siiski 212 usd öö, aga kuna kõik muu selle kompenseeris, siis olime sellega rahul ja jäime kõigiks öödeks sinna paigale. Sõbrad eestlased samuti. Tshekkasime ka linnas olevaid hostele, mis olid küll 100 usd odavamad öö aga nägid suht räsitud välja ja rastavennad suitsetasid ukse ees kanepit, ning keskkond ei näinud väga turvaline välja.
Meie hotell oli super! Elu St.Thomasel tundub rahulik, majad suht väikesed ja räämas. Suuri investeeringuid saarele tehtud ei ole. Kõik on kuidagi seisma jäänud, hoolimata sellest, et iga päev liigub saarele tohutus koguses rohelisi rahatähekesi kruiisilaevadelt. Piirkond on maksuvaba. Inimesed, kes saarel elavad on erinevatest rahvustest – peamiselt aafriklased, rastavennad, indied, ameeriklased, eurooplased. Kirev seltskond. Palju ameeriklasi tuleb põhjapoolt talveperioodiks lõunasaartele tööle ja puhkama. Need on ka ühed saare sõbralikumad inimesed. Kohalikud mustad on täiesti loiud, justkui sisistaks läbi hammaste, et mispärast sa tülitad mind, näe ma ei viitsi suud lahti teha ja käsi liigutada. Täiesti ükskõiksed ja uimased vennad. Aga no tarkusega nad ka väga ei hiilga. Iseenesest tänavapilti rikastavad kirevad rastavennad oma tohutute soengute ja värviliste mütsidega. Tänavanurkadel võib näha kuidas ilusad mütsid kudumisvarraste abil valmivad. Õhus on magus kanepi lõhn ja reaggae muusika kostub igast poe ja baari uksest. Nende keel on midagi inglise keele lähedast kuid kõigest nad aru ei saa ja ka meil on vahel raskusi nende pudinaga hakkama saada. See on midagi vana arhailist dialekti, mida nad räägivad nii kui oleks kuum kartul suus.Tänaval tervitatakse sind alati, kas tere hommikust, tere päevast või tere õhtust. Kunagi ei tehta seda vaid lühidalt HI või HELLO- vormis. Tugev kanepi lõhn heljub nii linnas kui rannas, inimesed on pidevas äraolevas meeleolus, mille põhjustavad suits ja ohtrad rummikokteilid. Ka meie päevad mööduvad sama taset hoides. Küll mitte kanepit suitsetades kuid rummikokteilidest ei saa me üle ega ümber kuna ilma alkoholita jooke neil lihtsalt ei ole söögikohas olemas. Veider on see, et isegi mulliga veest ei tea nad midagi rääkimata espressost. Kui küsid mulliga vett, siis ei saa nad aru, millest sa räägid ja mõni teadjam oskas kokku viia, et ah see on see jook, mida eurooplased tahavad. Tervelt saarelt leidsime ühest kohast kaks pudelit Perieri.
Looduses liigub palju iguaane. Neid võib kohata rannas, aias, tänaval, puude otsas, katustel jm. Saarel on ka huvitav nirgi moodi loom Mongoose, kes kunagi toodi saarele taanlaste poolt, et hävitada rotte ja madusid, kes olid võimust võtnud roopõldudel.
Charlotte Amelie on US Neitsisaare ilus sadamalinn, igal päeval ja ööl randub mõningateks tundideks seal mitmeid kruiisilaevu, mis tiirutavad Kariibimere saarte vahel. Vanalinna osa on armas väikeste butiikide ja ajaloo hõnguga. Oma nime on saanud linn seal kunagi valitsenud taanlaste järgi. Meie väga palju aega linnas ei veetnud. Kuna reis hakkas juba jõudma oma lõpu faasi, siis otsustasime veeta viimased kolm neli päeva rohkem puhates kui ringi seigeldes. Hotellist läks igal hommikul tasuta takso randa – Magens Bay – mis on üks maailma kümnest ilusamast rannast reisiajakirjades mainituna. Pean aga ütlema, et mina seda arvamust ei jaga olles käinud eelmisel aastal nii Austraalias kui ka Malediividel, siis see konkreetne rand jäi tugevalt neile alla. Rannas oli palju inimesi, rannariba kitsas kuigi jah vesi oli sinisinine ja liiv valge, siis etteruttavalt või öelda, et järgmisel päeval leidsime selle tõeliselt ilusa ranna, mis võib kindlasti kuuluda maailma ilusamate hulka. Aga sellest veidi hiljem. Puhkasime, päevitasime, jõime kokteile. Õhtul korraldasid poisid meile basseini ääres peo ja nii kõik need päevad. Lõpuks olime nii väsinud, et vajame lisapuhkust, et kõigest sellest väljapuhata :)))))).
