Saturday, October 17, 2009
Thursday, October 8, 2009
JAMAICA
Istun hetkel Fort Lauderdale lennujaamas ja ootan oma lendu Kingstoni. Seda on edasi lükatud 30 minutit. Mind valdab veidi veider tunne, ümberringi istuvad tõmmud rastapatsidega vennad, räuskavad kõva häälega, mõni üksik valge inimene on lennu ootel. Saab näha, kuidas see trip kujuneb. Lennuterminal T4 , kust peamisel Kariibilennud väljuvad on suhteliselt väike ja kulunud. Mõni üksik söögiputka ja ajalehekiosk ning tax fee. Mängib rahustav klassikaline muusika – Mozart.
Nii värviline kui see lennuk, on ka see seltskond, kes sellele suundub. Ma ei ole päris kindel, et 80% nendest pole pilves. Loodan, et lendurid suudavad end vaos hoida. Mind ajab juba ilma midagi manustamatagi naerma kui kirev võib üks seltskond olla.
Lend Kingstoni võtab 1.20h, pardal pakutakse snäkke ja …….oh, minu kõrvale potsatab tume suurt kasvu mees D&G prill ees, pea on blondeeritud aga nägus lõikus, shikilt riides. Mees uurib mind ja sisistab läbi hammast, mida tal on veidi vähem kui peaks olema : „ hei, kas vajad tour guide`? Oled üksi`? ……jne. Ma ei tea täpselt, kuidas ma suhtuma peaksin, olla viisakas ja vastata meeldivalt, olla ükskõikne ja teha nägu nagu aknast avanev pilt on huvitavam kui tema jutt või, et ma ei saaks sootuks aru, mida ta küsis. Üritan jääda ükskõikselt viisakaks, vahetame paar fraasi, laenan talle oma pastaka, annan ära lennukil pakutud snäkid ja uuuhhh jumal tänatud ta lahkub. Sai vist kõik, mida oli lootnud. Istus paar pingi rida ette poole, sinna, kust oli tulnud. Etteruttavalt mainin, et tüüp kordas oma aktsiooni veel umbes tunniaja jookul kuni ma ta lihtsalt rahvasumma jõudes maha raputasin.
Jamaica mehed on suhteliselt machod, neil keerleb kogu asi ümber seksi, nad olevat harjunud, et Põhja-Ameerika, Briti ja teised Euroopa naised käivad Jamaical nn rent a rastas õhtuid korraldamas. Kuna mul need kavatsused puudusid, siis olen veidi hädas nende kohalike meestega. Nende meeste ego ei´tohtivat riivata, nad võtavad seda kui suurimat solvangut ja nende lolliks pidamist. Kui ignoreerid neid, siis nad muutuvad arogantseks ja ka vägivaldseks ja vägistamisejuhud ei ole mitte harvad selles riigis. Seega ega ma väga julgelt neid saata kuhugi ei julge, ikka püüan diplomaatiliselt asju lahendada aga ……… Emal pole mõtet seda siin väga praegu lugeda ja endalegi hakkan juba veidi jamaicafoobikuna tunduma. Aga no oli valida mitme sihtkoha vahel, kas Guatemala või Jamaica, siis sel hetkel tundus, et Jamaica on tunduvalt turvalisem valik.
Lennujaam Kingstonis on vaikne, rahvast on suhteliselt vähe, peale meie lennu vaid mõned inimesed, seega peaks passikontrollis kõik kiirelt sujuma……aga ei, passikontrollis on paks kohalik tädi, kes teeb oma tööd ülima põhjalikkusega, sisistab tihedalt läbi hammaste küsimusi, mille tulemusena selgub, et mind ei lasta maale enne kui mul on olemas tagasilennu pileti väljatrükk ja hotelli broneering. Kuna ma olin lihtsalt oma kulgemises, siis kumbagi vajalikku dokumenti mul kaasas polnud kuid nagu ikka kui ei ole, siis tuleb need koheselt orgunnida. Veidi ringi sebimist lennujaamas ja asjad olemas. Naine saadab mu nüüd edasi, järgmisesse boksi, kus siis viisa mu passi peaks ilmuma. 20 USD on viisa hind ja selle saab soetada lennujaamas. Selle jaoks viiakse mind eraldi ruumi, kus samuti aeglaselt ja suurima põhjalikkusega uuriti, miks ma tulin ning kas olen abielus, kas on lapsi jne. Kui ametnik saab eitavad vastused, siis vastulusena saan temalt, aga peaks olema, miks ei ole, mitut last tahan, kas meie juures on hea elu, jne ….? Need kes, ei kannata väga isiklikke või alatooniga küsimusi =osta mind ööks või päriseks=, neil ei ole mõtet Jamaicale minna hihihih. Kui vastad, et ei ole huvitatud, siis tulevad repliigid, et noh sul rikas Ameerika mees jah, kas ka hea …? Siin peab tõsiselt kogu aeg pilves olema, et mitte miski selline ei häiriks.
Nii värviline kui see lennuk, on ka see seltskond, kes sellele suundub. Ma ei ole päris kindel, et 80% nendest pole pilves. Loodan, et lendurid suudavad end vaos hoida. Mind ajab juba ilma midagi manustamatagi naerma kui kirev võib üks seltskond olla.
Lend Kingstoni võtab 1.20h, pardal pakutakse snäkke ja …….oh, minu kõrvale potsatab tume suurt kasvu mees D&G prill ees, pea on blondeeritud aga nägus lõikus, shikilt riides. Mees uurib mind ja sisistab läbi hammast, mida tal on veidi vähem kui peaks olema : „ hei, kas vajad tour guide`? Oled üksi`? ……jne. Ma ei tea täpselt, kuidas ma suhtuma peaksin, olla viisakas ja vastata meeldivalt, olla ükskõikne ja teha nägu nagu aknast avanev pilt on huvitavam kui tema jutt või, et ma ei saaks sootuks aru, mida ta küsis. Üritan jääda ükskõikselt viisakaks, vahetame paar fraasi, laenan talle oma pastaka, annan ära lennukil pakutud snäkid ja uuuhhh jumal tänatud ta lahkub. Sai vist kõik, mida oli lootnud. Istus paar pingi rida ette poole, sinna, kust oli tulnud. Etteruttavalt mainin, et tüüp kordas oma aktsiooni veel umbes tunniaja jookul kuni ma ta lihtsalt rahvasumma jõudes maha raputasin.
Jamaica mehed on suhteliselt machod, neil keerleb kogu asi ümber seksi, nad olevat harjunud, et Põhja-Ameerika, Briti ja teised Euroopa naised käivad Jamaical nn rent a rastas õhtuid korraldamas. Kuna mul need kavatsused puudusid, siis olen veidi hädas nende kohalike meestega. Nende meeste ego ei´tohtivat riivata, nad võtavad seda kui suurimat solvangut ja nende lolliks pidamist. Kui ignoreerid neid, siis nad muutuvad arogantseks ja ka vägivaldseks ja vägistamisejuhud ei ole mitte harvad selles riigis. Seega ega ma väga julgelt neid saata kuhugi ei julge, ikka püüan diplomaatiliselt asju lahendada aga ……… Emal pole mõtet seda siin väga praegu lugeda ja endalegi hakkan juba veidi jamaicafoobikuna tunduma. Aga no oli valida mitme sihtkoha vahel, kas Guatemala või Jamaica, siis sel hetkel tundus, et Jamaica on tunduvalt turvalisem valik.
Lennujaam Kingstonis on vaikne, rahvast on suhteliselt vähe, peale meie lennu vaid mõned inimesed, seega peaks passikontrollis kõik kiirelt sujuma……aga ei, passikontrollis on paks kohalik tädi, kes teeb oma tööd ülima põhjalikkusega, sisistab tihedalt läbi hammaste küsimusi, mille tulemusena selgub, et mind ei lasta maale enne kui mul on olemas tagasilennu pileti väljatrükk ja hotelli broneering. Kuna ma olin lihtsalt oma kulgemises, siis kumbagi vajalikku dokumenti mul kaasas polnud kuid nagu ikka kui ei ole, siis tuleb need koheselt orgunnida. Veidi ringi sebimist lennujaamas ja asjad olemas. Naine saadab mu nüüd edasi, järgmisesse boksi, kus siis viisa mu passi peaks ilmuma. 20 USD on viisa hind ja selle saab soetada lennujaamas. Selle jaoks viiakse mind eraldi ruumi, kus samuti aeglaselt ja suurima põhjalikkusega uuriti, miks ma tulin ning kas olen abielus, kas on lapsi jne. Kui ametnik saab eitavad vastused, siis vastulusena saan temalt, aga peaks olema, miks ei ole, mitut last tahan, kas meie juures on hea elu, jne ….? Need kes, ei kannata väga isiklikke või alatooniga küsimusi =osta mind ööks või päriseks=, neil ei ole mõtet Jamaicale minna hihihih. Kui vastad, et ei ole huvitatud, siis tulevad repliigid, et noh sul rikas Ameerika mees jah, kas ka hea …? Siin peab tõsiselt kogu aeg pilves olema, et mitte miski selline ei häiriks.
„ Ganja“ on igal pool saada ja tunda, nende elustiil on „no problem“ ja chill. Kohalikud usuvad, et ganja on nende ühenduslüli jumalani. Marihuaanat tarbib 50-60% saare elanikonnast regulaarselt iga päev. Lisaks suitsetamisele on võimalik on saada seda ka teega, omletis ja muudes kookides lisaks seentele. Esialgu jätsin need road vahele. Ja otsustasin jääda kõrvaltvaatajaks.
Pealinn asub ookeani ja mägede vahel, midagi ilusat selles linnas ei ole, pigem selline asine linn, mis jaotub erinevateks tsoonideks ehk linnaosadeks. Kingstoni kesklinn downtown on täis askeldamist, kohalikud sebivad turul kõikvõimalikke puuvilju ja toiduaineid müüa, kõrvaltänavates on brändikauba bisniss õitsemas. Mida soovid Gucci kotti, Armani prille, Versace teksaseid. Nende poed on huvitava süsteemiga, sellisega, mis meil oli ehk 30 a tagasi, kus valid kauba välja ühes kohas, siis saad tsheki, mille maksad kassasse ja lähed tagasi maksekviitungi alusel oma kaupa kätte saama. Müüja ja ostja vahel on trellitatud sein ja tehing toimub luugi kaudu. Oli ka muidugi mõningaid nn väikemarketeid, mis olid iseteenindamisega kuid enamus kaubandust käis luugist. Downtowni osa on ajalooliste ehitistega, sammastega värvikirevad puitmajad, millede ees tänavatel käib pidev melu. Kõlaritest mängitakse Reggeae õhtust varaste hommikutundideni, vahel on see nii kõva, et ei kuule iseenda mõtteidki. Reggea on nende elustiil, nende keel on samuti kui laulev reggea. Väga, väga raske on neist aru saada. Kuigi kirjutavad nad puhtalt inglise keeles ja inglise keel peaks olema nende teine riigikeel, siis sellest nad väga aru ei saa. Kohalik keel on väga lüüriline ja ilus –muusikaline dialekt.
Kingstonis on rahvas väga kirev ja selle kireva seltskonna keskel väga kaua mul närvi olla ei ole, otsin kiiret võimalust siit põgeneda. Ma enam ei suuda taluda neid pakkumisi, milledele äraütlemine võib mulle halvasti või ootamatult lõppeda. Küsin teed kohalikelt bussijaama, et istuda esimese linnast välja mineva bussi peale. Kuna mul polnud mitte mingeid plaane ja mingit konkreetset sihti, siis ma mõtlesin lihtsalt kulgeda sinna kuhu esimene buss mind viib. Eesmärk oli enivei kogu maa läbi rännata, seega lihtne. Jõudsin bussijaama, väga kuum ligi 40 kraadi, jalad kõrbevad, vett ei ole, tunnen, et pilt hakkab minema kuid kuna jällegi on need pervod platsis, siis hoian end minestamast. Keeran taas käterätiku pähe, otsin viludamat nurka kuna ühtegi bussi hetkel ees ei ole. Olen oodanud juba ca 40 minutit, vaikselt hakkab liikuma vanu ca 20-nekohalisi busse peatusesse. Peal väikselt kirjad, mis marsruudil need liiguvad. Valin Port Antonio bussi, sest olin varasemalt lugenud sellest hispaaniapärasest linnakesest ja sadamast – lootsin saada turvalisemasse keskkonda. Istun bussi, peale minu on seal veel vaid üks inimene. Vaikselt tiksub bussi inimesi juurde, oleme oodanud väljumist juba 1 h. Kellaaegu väljumiseks ei ole, väljub buss siis kui see on täidetud. Seega mitte midagi ei käi kellaaja peale. Sul lihtsalt peab jaguma aega, et kulgeda selles chill no problem rütmis. Saab näha kui kaua ma nende lõbusate kohalikega ligi 40 kraadises kuumuses passima pean. No 1,5h läks bussi täitmiseks ja sõit võis alata Port Antonio poole, sinna, kus omal ajal Brook Shields Helesinises Laguunis ennast avastas ja kus Tom Cruise oma Coctail baari pidas. Olen põnevil ja õnnelik, et saan sellest hirmutavast Kingstonist välja. Vahemaa sihtkohta peaks olema 87km ehk üks Viljandi-Tartu ots. Arvestan nii ca 1,5h bussiga aga ……ma olen ikka väga suur optimist. Sõit võttis kokku koos ootamisega 6h. Kui ma jõudsin Port Antoniosse, olin ma väga väga õnnelik ja seda kahel põhjusel: esiteks, et ma olin valinud sellise transpordivahendi, nähes vahetut kohalikku elu ja teiseks seetõttu, et ma ei olnud eelnevalt teadlik liiklusõnnetuste statistikast. See millistel „ameerika mägedel“ me sõitsime ja millise kiirusega see buss neid Ble Mountaini kurve võttis, see oli kohutav. Endale märkamatult olin küüned eesistuja jakki surunud, tuul aknast tiris põsenahka kukla taha ja palju ei puudunud, et oleksin pidanud paluma naabrilt juurviljade pakkimiseks kasutatud kilekotti. Vahemärkusena pean mainima, et selles riigis on WC-dega kehvad lood. Neid on väga vähe ja sinna ei soovitata minna. Seda mitmel põhjusel – turvalisus ja mustus. Seega nägin väga mitmeid kordi kui mõni naine võttis maantee ääres püksid alla ja kükitas, uimas meestest üldse ei räägi.
Port Antonio külakeses nimega Drapers saan öömaja. Kohale jõuan pimedas, seega ei ole mul täpset aimu oma asukohast ega ümbrusest aga majake, millel silt Drapers San Guest House on väga sümpaatne ja otsustan seal öö veeta. Palun perenaisel end hommikul kell 9 äratada, sest kardan, et olen reisist nii väsinud ja und jätkuks terveks päevaks. Ei taha ju väärtuslikku aega maha magada, vaid iga minutit sellest nautida. Aga hommikul kell 6 olen juba üleval koos kohalike kukkedega, tirtsud siristavad ja imeilus Blue Laguun rõõmustab tõusva päikese üle, muutes oma värvi kord roheliseks, kord sini-siniseks. Nii rõõmustan ka mina ilusa algava päeva üle ja selle üle, et olen ohutsoonist eemal – vaikuses ja rahus ja loodetavalt saan hakata selle maa võlusid nautima. Väike kohalik must naine hõikab mind sööma – mmmmm ta on valmistanud head kohalikku kohvi ja pannkooke siirupiga. Blue Mountain kohviistandustest tulevad maailma kõige kallimad kohvioad. Selle aasta saak on orkaani poolt rikutud. Kohalikud aga ostavad poest lahustuvat kohvi ja ube saada pole, need lähevad peamiselt riigist välja.
Taksosüsteem on siin väga hea, tee ääres püüad punase numbrimärgiga takso, mis liigub punktist A punkti B. Sind topitakse taksosse koos teiste reisijatega ja lastakse maha seal kus sa soovid. Sõit maksab ca 80 JMD, mis on ca 1 USD. September on suhteliselt kuum aeg Jamaika külastamiseks. Turiste ma eriti näinud ei ole, olen piirkonnas ainuke valge. Kuumuse leevenduseks käin Helesinises Laguunis ujumas, turnin suurtel troopilistel puudel ja meenutan filmis toimunut. Kindlasti on vaja Jamaikat külastades Kingstonis ära käia kuid võimalikult kiirelt sealt jalga lasta. Mitmel korral esimesel päeval pealinnas soovisin, et mul oleks Usain Bolti jalad põgenemiseks või Bob Marley välimus massi sulandumiseks. Väljaspool Kingstoni on asi hoopis teisem ja rahulikum. Ka inimesed on sõbralikumad ja mehed vähem machod. Mitmed tulid juurde ja ütlesid: Do not be afraid, we are here to protect you! - no jah, võta sa siis kinni, kas nad tüesti tahavad sind kaitsta nende machode eest või on see mingi uus skeem kuidas ennast mulle maha müüa. Usaldada ei või mitte kedagi, isegi mitte politseid.
Sambad, rõdud, kirevad värvid ja inimesed, vihmametsadesse peitunud kosed, kohviistandused, magus ganja, vine, helesinised laguunid, rastapatsid ja ool nait long reggae – see on Jamaica!
Selline tõsiasi veel, et „ aeg on raha“ siin ei kehti. Aega neil on palju seega raha vähe. Kõik on „no problem“. Aga see nende „no problem“ võib saada minu probleemiks. Kui sul on kiire väldi kindlasti busse ja tavataksosid vms. Sa ei jõua nendega kaugele. Loota võid JUTA taksole. …….kuigi ……istun hotellifuajees, kell on pool neli hommikul ja nende „ pole probleemi taksot saada“ hakkab varsti probleemiks muutuma. Pean olema lennujaamas poole tunni pärast, et tagasi Fort Lauderdale lennata, kuid mida ei ole see on takso. Eelmisel õhtul minu tagasilend tühistati ning ma sain lisapäeva Kingstonis. Jamaica jumal ise vist ei taha, et ma siit „ no problem“ paradiisist lahkuks.
Sekeldused hommikul taksoga ja hotellipersonaliga hakkavad vaikselt mu tolerantsusepiiri ületama…….hakkab isu tekkima selle omleti „seentega“ ning kanepi tee järgi.
Pealinn asub ookeani ja mägede vahel, midagi ilusat selles linnas ei ole, pigem selline asine linn, mis jaotub erinevateks tsoonideks ehk linnaosadeks. Kingstoni kesklinn downtown on täis askeldamist, kohalikud sebivad turul kõikvõimalikke puuvilju ja toiduaineid müüa, kõrvaltänavates on brändikauba bisniss õitsemas. Mida soovid Gucci kotti, Armani prille, Versace teksaseid. Nende poed on huvitava süsteemiga, sellisega, mis meil oli ehk 30 a tagasi, kus valid kauba välja ühes kohas, siis saad tsheki, mille maksad kassasse ja lähed tagasi maksekviitungi alusel oma kaupa kätte saama. Müüja ja ostja vahel on trellitatud sein ja tehing toimub luugi kaudu. Oli ka muidugi mõningaid nn väikemarketeid, mis olid iseteenindamisega kuid enamus kaubandust käis luugist. Downtowni osa on ajalooliste ehitistega, sammastega värvikirevad puitmajad, millede ees tänavatel käib pidev melu. Kõlaritest mängitakse Reggeae õhtust varaste hommikutundideni, vahel on see nii kõva, et ei kuule iseenda mõtteidki. Reggea on nende elustiil, nende keel on samuti kui laulev reggea. Väga, väga raske on neist aru saada. Kuigi kirjutavad nad puhtalt inglise keeles ja inglise keel peaks olema nende teine riigikeel, siis sellest nad väga aru ei saa. Kohalik keel on väga lüüriline ja ilus –muusikaline dialekt.
Kingstonis on rahvas väga kirev ja selle kireva seltskonna keskel väga kaua mul närvi olla ei ole, otsin kiiret võimalust siit põgeneda. Ma enam ei suuda taluda neid pakkumisi, milledele äraütlemine võib mulle halvasti või ootamatult lõppeda. Küsin teed kohalikelt bussijaama, et istuda esimese linnast välja mineva bussi peale. Kuna mul polnud mitte mingeid plaane ja mingit konkreetset sihti, siis ma mõtlesin lihtsalt kulgeda sinna kuhu esimene buss mind viib. Eesmärk oli enivei kogu maa läbi rännata, seega lihtne. Jõudsin bussijaama, väga kuum ligi 40 kraadi, jalad kõrbevad, vett ei ole, tunnen, et pilt hakkab minema kuid kuna jällegi on need pervod platsis, siis hoian end minestamast. Keeran taas käterätiku pähe, otsin viludamat nurka kuna ühtegi bussi hetkel ees ei ole. Olen oodanud juba ca 40 minutit, vaikselt hakkab liikuma vanu ca 20-nekohalisi busse peatusesse. Peal väikselt kirjad, mis marsruudil need liiguvad. Valin Port Antonio bussi, sest olin varasemalt lugenud sellest hispaaniapärasest linnakesest ja sadamast – lootsin saada turvalisemasse keskkonda. Istun bussi, peale minu on seal veel vaid üks inimene. Vaikselt tiksub bussi inimesi juurde, oleme oodanud väljumist juba 1 h. Kellaaegu väljumiseks ei ole, väljub buss siis kui see on täidetud. Seega mitte midagi ei käi kellaaja peale. Sul lihtsalt peab jaguma aega, et kulgeda selles chill no problem rütmis. Saab näha kui kaua ma nende lõbusate kohalikega ligi 40 kraadises kuumuses passima pean. No 1,5h läks bussi täitmiseks ja sõit võis alata Port Antonio poole, sinna, kus omal ajal Brook Shields Helesinises Laguunis ennast avastas ja kus Tom Cruise oma Coctail baari pidas. Olen põnevil ja õnnelik, et saan sellest hirmutavast Kingstonist välja. Vahemaa sihtkohta peaks olema 87km ehk üks Viljandi-Tartu ots. Arvestan nii ca 1,5h bussiga aga ……ma olen ikka väga suur optimist. Sõit võttis kokku koos ootamisega 6h. Kui ma jõudsin Port Antoniosse, olin ma väga väga õnnelik ja seda kahel põhjusel: esiteks, et ma olin valinud sellise transpordivahendi, nähes vahetut kohalikku elu ja teiseks seetõttu, et ma ei olnud eelnevalt teadlik liiklusõnnetuste statistikast. See millistel „ameerika mägedel“ me sõitsime ja millise kiirusega see buss neid Ble Mountaini kurve võttis, see oli kohutav. Endale märkamatult olin küüned eesistuja jakki surunud, tuul aknast tiris põsenahka kukla taha ja palju ei puudunud, et oleksin pidanud paluma naabrilt juurviljade pakkimiseks kasutatud kilekotti. Vahemärkusena pean mainima, et selles riigis on WC-dega kehvad lood. Neid on väga vähe ja sinna ei soovitata minna. Seda mitmel põhjusel – turvalisus ja mustus. Seega nägin väga mitmeid kordi kui mõni naine võttis maantee ääres püksid alla ja kükitas, uimas meestest üldse ei räägi.
Port Antonio külakeses nimega Drapers saan öömaja. Kohale jõuan pimedas, seega ei ole mul täpset aimu oma asukohast ega ümbrusest aga majake, millel silt Drapers San Guest House on väga sümpaatne ja otsustan seal öö veeta. Palun perenaisel end hommikul kell 9 äratada, sest kardan, et olen reisist nii väsinud ja und jätkuks terveks päevaks. Ei taha ju väärtuslikku aega maha magada, vaid iga minutit sellest nautida. Aga hommikul kell 6 olen juba üleval koos kohalike kukkedega, tirtsud siristavad ja imeilus Blue Laguun rõõmustab tõusva päikese üle, muutes oma värvi kord roheliseks, kord sini-siniseks. Nii rõõmustan ka mina ilusa algava päeva üle ja selle üle, et olen ohutsoonist eemal – vaikuses ja rahus ja loodetavalt saan hakata selle maa võlusid nautima. Väike kohalik must naine hõikab mind sööma – mmmmm ta on valmistanud head kohalikku kohvi ja pannkooke siirupiga. Blue Mountain kohviistandustest tulevad maailma kõige kallimad kohvioad. Selle aasta saak on orkaani poolt rikutud. Kohalikud aga ostavad poest lahustuvat kohvi ja ube saada pole, need lähevad peamiselt riigist välja.
Taksosüsteem on siin väga hea, tee ääres püüad punase numbrimärgiga takso, mis liigub punktist A punkti B. Sind topitakse taksosse koos teiste reisijatega ja lastakse maha seal kus sa soovid. Sõit maksab ca 80 JMD, mis on ca 1 USD. September on suhteliselt kuum aeg Jamaika külastamiseks. Turiste ma eriti näinud ei ole, olen piirkonnas ainuke valge. Kuumuse leevenduseks käin Helesinises Laguunis ujumas, turnin suurtel troopilistel puudel ja meenutan filmis toimunut. Kindlasti on vaja Jamaikat külastades Kingstonis ära käia kuid võimalikult kiirelt sealt jalga lasta. Mitmel korral esimesel päeval pealinnas soovisin, et mul oleks Usain Bolti jalad põgenemiseks või Bob Marley välimus massi sulandumiseks. Väljaspool Kingstoni on asi hoopis teisem ja rahulikum. Ka inimesed on sõbralikumad ja mehed vähem machod. Mitmed tulid juurde ja ütlesid: Do not be afraid, we are here to protect you! - no jah, võta sa siis kinni, kas nad tüesti tahavad sind kaitsta nende machode eest või on see mingi uus skeem kuidas ennast mulle maha müüa. Usaldada ei või mitte kedagi, isegi mitte politseid.
Sambad, rõdud, kirevad värvid ja inimesed, vihmametsadesse peitunud kosed, kohviistandused, magus ganja, vine, helesinised laguunid, rastapatsid ja ool nait long reggae – see on Jamaica!
Selline tõsiasi veel, et „ aeg on raha“ siin ei kehti. Aega neil on palju seega raha vähe. Kõik on „no problem“. Aga see nende „no problem“ võib saada minu probleemiks. Kui sul on kiire väldi kindlasti busse ja tavataksosid vms. Sa ei jõua nendega kaugele. Loota võid JUTA taksole. …….kuigi ……istun hotellifuajees, kell on pool neli hommikul ja nende „ pole probleemi taksot saada“ hakkab varsti probleemiks muutuma. Pean olema lennujaamas poole tunni pärast, et tagasi Fort Lauderdale lennata, kuid mida ei ole see on takso. Eelmisel õhtul minu tagasilend tühistati ning ma sain lisapäeva Kingstonis. Jamaica jumal ise vist ei taha, et ma siit „ no problem“ paradiisist lahkuks.
Sekeldused hommikul taksoga ja hotellipersonaliga hakkavad vaikselt mu tolerantsusepiiri ületama…….hakkab isu tekkima selle omleti „seentega“ ning kanepi tee järgi.
Jõuan õnnelikult tagasi Miamisse, et oma eksperimentidega edasi minna ja ka jõuda Bahamale. Eksperimendi tulemused avalikustan oma sõbrannadele pärast reisi, et siis nad saaksid hakata valmistuma minuga kaasa tulekuks järgmisele suuremale seiklusele Lõuna - Ameerikasse ehk Brasiiliasse ja Argentiinasse. Seda juba järgmise aasta algul!
Wednesday, October 7, 2009
Seiklus MASU ajal
Kui alustada sellest, et viimasel aastal on olnud tööd meeletult palju, ajad on muutunud ja peab ilma virisemata hakkama saama, tundsin end kui tühjaks pigistatud sidrun ja nii saigi väga spontaanselt otsustatud, lähen puhkama. Otsisin mõnda aega kompanjone, kes tahaks minu seiklustele kaasa lüüa kuid seekord ei olnud keegi valmis nii kiirelt reageerima. MASU on teinud oma töö ja reisimiseks jääb järjest vähem võimalusi. Eks mul eneselgi oleks targem olnud see reis edasi lükata aga väsimus pressis ja tallad sügelesid.
Seega olen reisil üksi, võtan seda väga relaxilt ilma mingite ettevalmistusteta ja kulgen just sellises tempos kui hetkel tuju on. Kogu selle kulgemise juures viin läbi eksperimenti, kuidas MaSu ajal reisida võimalikult soodsalt kasutades ära kõikvõimalikke võimalusi. Selle nipinurga pühendan oma sõbrannadele, kes järgmiseks korraks peavad kokku saama vaid pileti raha, muu on juba fun. Tuleb vaid hakkamist omada. Minu reis algas seekord Helsingist lennuga Londonisse ja sealt Miamisse. Esimese abikäe ulatab isa kui pakub tasuta piletit Soome laevaga, mille on ta saanud pealekaubaks ostes pesumasina. Hetkel on käimas tohutult kampaaniaid. Et kliente kauplusesse oma viimast sularaha tooma kutsuda mõtlevad kaupmehed välja kõikvõimalikke tõmbenumbreid. See Soome voucher küll ei olnud isa jaoks otsustav tema ostu sooritamisel, kuid kulus mulle vägagi eksperimendi jaoks ära. Seega algus tehtud ! Tasuta Soome laevaga saadud, kuidas edasi`?. Sadamas istun trammi peale, mis on nii puupüsti täis, et ka kõige parema tahtmise juures ei pääse ma juhini, et pilet hankida, lohutan ennast sellega, et ehk saatus on minu suhtes täna armuline ja ka veidi lootes, et kontrollidki ei mahu manööverdama. …. Uhhh läks õnneks! Raudteejaamas istun ümber bussile, mis viib lennujaama.
Seega olen reisil üksi, võtan seda väga relaxilt ilma mingite ettevalmistusteta ja kulgen just sellises tempos kui hetkel tuju on. Kogu selle kulgemise juures viin läbi eksperimenti, kuidas MaSu ajal reisida võimalikult soodsalt kasutades ära kõikvõimalikke võimalusi. Selle nipinurga pühendan oma sõbrannadele, kes järgmiseks korraks peavad kokku saama vaid pileti raha, muu on juba fun. Tuleb vaid hakkamist omada. Minu reis algas seekord Helsingist lennuga Londonisse ja sealt Miamisse. Esimese abikäe ulatab isa kui pakub tasuta piletit Soome laevaga, mille on ta saanud pealekaubaks ostes pesumasina. Hetkel on käimas tohutult kampaaniaid. Et kliente kauplusesse oma viimast sularaha tooma kutsuda mõtlevad kaupmehed välja kõikvõimalikke tõmbenumbreid. See Soome voucher küll ei olnud isa jaoks otsustav tema ostu sooritamisel, kuid kulus mulle vägagi eksperimendi jaoks ära. Seega algus tehtud ! Tasuta Soome laevaga saadud, kuidas edasi`?. Sadamas istun trammi peale, mis on nii puupüsti täis, et ka kõige parema tahtmise juures ei pääse ma juhini, et pilet hankida, lohutan ennast sellega, et ehk saatus on minu suhtes täna armuline ja ka veidi lootes, et kontrollidki ei mahu manööverdama. …. Uhhh läks õnneks! Raudteejaamas istun ümber bussile, mis viib lennujaama.
Ma tunnen mõnda inimest, kellel on täielik foobia lendamise vastu ja ei suuda kuidagi rahulikuks jääda kui lennujaam paistma hakkab, rääkimata sellest kui jalaga juba lennukisse astuma hakkab. Minuga on lood hoopis teised, ma tunnen enne lendu ja lennates ennast nii suurepäraselt, et ma võiks 24/7 lennata ja poleks siis ka tüdinenud. Naudin seda!
Miami võtab vastu mind mõnusa kuumuse pahvakuga. Kraadiklaas näitab 89 F, mõnus. Kuna ma olin pea kogu lennu vältel maganud ja otsustasin koheselt tegutsema hakata, siis ajavahe ei kimbutanud. Ma olin nagu energialaengu saanud ja valmis suuri tegusid tegema. Auto oli mul varasemalt bronnitud. Nagu ikka minule kohane netis ja kõige soodsamalt, mis ever on saanud. 11 USD päev. Can u believe it? Eestis ei saa selle raha eest jalgratast ka mitte rentida J! Hertzi jõudes ootas mind ees tore üllatus, mees, kes lauas mind teenindama hakkas oli ju see sama tüüp, kes eelmisel korral mulle nn kingituse tegi (loe eelmine reis Miamisse). Püha jumal, kas ta mäletas mind? Või on see puhtameerikalik viisakus kõigiga sel viisil kõneleda. Hea nipp, mõtlen endamisi. Kuid ei, tüüp ladus liiga palju detaile, kuni K arine ja Janeni välja, sa lihtsalt pead uskuma, et inimesel on nii hea mälu.
Sellel heal mälul ja komplimentidel aga olid minu jaoks veidi segavad tagajärjed kuna lasin neist end uinutada. Usaldasin tüüpi ja ei kontrollinud pabereid põhjalikult, millele alla kirjutasin. Jutustasime, rääkisime mootorratastest , jagasime viisakusi ja kirjutasin alla. Rumal minust, mõtlesin alles hiljem kui armsasse korterisse jõudsin. Sama kus eelmised korradki elanud olen. Kõik on nii mõnus ja tuttav nagu poleks vahepeal 7 kuud ära olnudki. Kiirelt lahendan mõned tööasjad ja püüan minna magama. Süda hakkas valutama, et miks ma ei vaadanud ja …….. palun väga, kontrollimisel selgus, et ta oli mulle kirjutanud sinna sisse midagi lisaks ca 6000 eek eest. Oi ajab närvi, iseenda lollus. Aga no mis teha, voodist välja ja autole hääled sisse, uuesti lennujaama poole. See on ca tunniajane sõit. Kell on 5 hommikul, aga ma tundsin, et pean selle asja kohe korda ajama, muidu on tuju ja päev rikutud. Ei taha alustada negatiivsete emotsioonidega vaid ……..puhta lehega.
Mõtlen story välja, mida ja kuidas seda neile serveerida, sest tegelikult ju ilutseb mu graatsiline allkiri tshekil all ja ega mul väga midagi siin vinguda pole aga siiski……..Minu nn osavat 8 tsikliomanikust müügimeest enam tööl ei ole, teenindab kena väike naisterahvas, kes kuulas mu loo ära ja esialgu nagu ei öelnud ei a ega b, mina seevastu olin peas mõelnud, et teevad kiirelt tagastuse ja ongi korras. Kuid asi venis. Küll ei öelnud ta mulle konkreetset vastust, siis läks ühte tuppa ja tuli tagasi, siis teise tuppa ja tuli tagasi, siis tuulas nii sama laual asuvates paberites ja vastust ikka mitte. Küsin, et kas on mingi probleem??? Ei pidavat olema. Aga siis kohmas, et ei leia kapivõtit. Mina mõtlesin, et huvitav küll, mis töötaks, et saaks ikka oma raha asjad korda ja mõttetult makstud raha tagasi. Närvitsesin ja kirusin ennast ning mõtlesin, mis ma Eestis teeksin antud situatsioonis – tarbijakaitse J. Proovin siin ka, kas töötab, ja oh imet hakkas tööle ja väga kiirelt. Rääkisin pikalt, kuidas mulle ei tutvustatud hinnakirja ja midagi on arvele juurde lisatud, mida ma tellinud pole ning võlusõna abil läks kapp lahti ja dokumendid eelmisest õhtust tulid koheselt lauale, mille tulemusena mu raha mu arvele laekus ning puhkus võis alata J. Sõitsin rahuliku südamega Deerfieldi , et hommikul oma seiklustele vastu astuda. Hommikune uni rannas ja ookeanikohinad viisid öise väsimuse.
(ja tõid päikesepõletuse hihihihihihihih). Ah jaa, selle nn apsaka kompensatsiooniks andis Hertz mulle 1 p tasuta renti ja kindlustuse. You see, MaSu ajal abiks ikka J kuigi, ise rumal olin.
Ja järgmine lõik on neile, kes on reisimiseplaanid edasilükanud seetõttu, et neil on makstud spordiklubis aastamaks ja kuidagi ei tahaks oma treeninguid katkestada, sest siis läheb ju raha kaotsi…….On hommik, 32 kraadi, vean oma jooksuriided selga ja lähen tavarutiini järgides ookeani äärde jooksma. Kui ma olin seda mitu hommikut juba teinud ja peale jooksu näinud välja justkui mul oleks hing paelaga kaelas (kurnav kuumus), tuli minu juurde üks meeldiv meesterahvas ja hoiatas mind hommikuse ja päevase jooksmise eest, et liiga kuum ning see võib mind tappa J! Soovitas seda teha õhtul kui on päike läinud, veidi jahedam ning ookeanilt tuleb mõnus breeze. Tänasin meeldivalt soovituse eest kuid samas kurtsin, et õhtul on piki randa üksi pime ja kõhe joosta. Ja valgustust seal pole peale kuu ja tähtede. Ta pakkus mulle oma seltsi selleks, et ta olla jalka treener ja käib seal igal õhtul trenni tegemas ja kui ma soovin, siis võib koos minuga trenni teha ja ka mulle teatud soovitusi trenniks jagada. Mõeldud, tehtud! Nüüd jooksen iga päev personaaltreeneriga J! Tüdrukud ütlen ausalt, selline trenn ja veel milline (mitme) J personaaltreener paneb makstud klubimaksu unustama ja trenni nautima.
Pühapäev on kohalikel peamiselt shoppamise ja ranna päev. Hommikul vara tullakse randa, võetakse kaasa kogu oma varustus, päikesevarjud, toolid, coolboxid, mis on täis kokteile ja muud söögi-joogipoolist…“and party can be started“. Inimesed lihtsalt chillivad ja seda õhtuste tundideni välja. Venitasin isegi hommiku sedasi õhtusse, vahepeal mõne brasiillasega viisakusi vahetades või siis mõnele kohalikule seletades, kust ma pärit ja mis ma teen. Väga paljudele pidin andma vastust küsimusele, et kas mul on kontaktläätsed? Nii huvitavad! Kui vastasin, et ei ole, et 100% naturaalne ilu, siis nad lihtsalt vahtisid suud lahti. Alles hiljem tuli mul see idee, et ma oleks juba rikas naine rannas olnud, kui ma igalt vaatajalt oleks dollari küsinud J J ;)
Nii ammu pole tundnud seda tunnet, kuidas on puhata, mitte millegipärast muretseda. Ainuke mure, mis on, on ära põleda!
Just chill! Enjoy it! Eksperiment saab täiendust sellega, et autoga randa sõites otsi kohta sellise parkimisposti juurde, kus juba raha tiksumas ehk eelmine parkija on sinu parkimise juba mõnusalt ettemaksnud. Ole leidlik ja saad väga soodsalt hakkama.
Miami võtab vastu mind mõnusa kuumuse pahvakuga. Kraadiklaas näitab 89 F, mõnus. Kuna ma olin pea kogu lennu vältel maganud ja otsustasin koheselt tegutsema hakata, siis ajavahe ei kimbutanud. Ma olin nagu energialaengu saanud ja valmis suuri tegusid tegema. Auto oli mul varasemalt bronnitud. Nagu ikka minule kohane netis ja kõige soodsamalt, mis ever on saanud. 11 USD päev. Can u believe it? Eestis ei saa selle raha eest jalgratast ka mitte rentida J! Hertzi jõudes ootas mind ees tore üllatus, mees, kes lauas mind teenindama hakkas oli ju see sama tüüp, kes eelmisel korral mulle nn kingituse tegi (loe eelmine reis Miamisse). Püha jumal, kas ta mäletas mind? Või on see puhtameerikalik viisakus kõigiga sel viisil kõneleda. Hea nipp, mõtlen endamisi. Kuid ei, tüüp ladus liiga palju detaile, kuni K arine ja Janeni välja, sa lihtsalt pead uskuma, et inimesel on nii hea mälu.
Sellel heal mälul ja komplimentidel aga olid minu jaoks veidi segavad tagajärjed kuna lasin neist end uinutada. Usaldasin tüüpi ja ei kontrollinud pabereid põhjalikult, millele alla kirjutasin. Jutustasime, rääkisime mootorratastest , jagasime viisakusi ja kirjutasin alla. Rumal minust, mõtlesin alles hiljem kui armsasse korterisse jõudsin. Sama kus eelmised korradki elanud olen. Kõik on nii mõnus ja tuttav nagu poleks vahepeal 7 kuud ära olnudki. Kiirelt lahendan mõned tööasjad ja püüan minna magama. Süda hakkas valutama, et miks ma ei vaadanud ja …….. palun väga, kontrollimisel selgus, et ta oli mulle kirjutanud sinna sisse midagi lisaks ca 6000 eek eest. Oi ajab närvi, iseenda lollus. Aga no mis teha, voodist välja ja autole hääled sisse, uuesti lennujaama poole. See on ca tunniajane sõit. Kell on 5 hommikul, aga ma tundsin, et pean selle asja kohe korda ajama, muidu on tuju ja päev rikutud. Ei taha alustada negatiivsete emotsioonidega vaid ……..puhta lehega.
Mõtlen story välja, mida ja kuidas seda neile serveerida, sest tegelikult ju ilutseb mu graatsiline allkiri tshekil all ja ega mul väga midagi siin vinguda pole aga siiski……..Minu nn osavat 8 tsikliomanikust müügimeest enam tööl ei ole, teenindab kena väike naisterahvas, kes kuulas mu loo ära ja esialgu nagu ei öelnud ei a ega b, mina seevastu olin peas mõelnud, et teevad kiirelt tagastuse ja ongi korras. Kuid asi venis. Küll ei öelnud ta mulle konkreetset vastust, siis läks ühte tuppa ja tuli tagasi, siis teise tuppa ja tuli tagasi, siis tuulas nii sama laual asuvates paberites ja vastust ikka mitte. Küsin, et kas on mingi probleem??? Ei pidavat olema. Aga siis kohmas, et ei leia kapivõtit. Mina mõtlesin, et huvitav küll, mis töötaks, et saaks ikka oma raha asjad korda ja mõttetult makstud raha tagasi. Närvitsesin ja kirusin ennast ning mõtlesin, mis ma Eestis teeksin antud situatsioonis – tarbijakaitse J. Proovin siin ka, kas töötab, ja oh imet hakkas tööle ja väga kiirelt. Rääkisin pikalt, kuidas mulle ei tutvustatud hinnakirja ja midagi on arvele juurde lisatud, mida ma tellinud pole ning võlusõna abil läks kapp lahti ja dokumendid eelmisest õhtust tulid koheselt lauale, mille tulemusena mu raha mu arvele laekus ning puhkus võis alata J. Sõitsin rahuliku südamega Deerfieldi , et hommikul oma seiklustele vastu astuda. Hommikune uni rannas ja ookeanikohinad viisid öise väsimuse.
(ja tõid päikesepõletuse hihihihihihihih). Ah jaa, selle nn apsaka kompensatsiooniks andis Hertz mulle 1 p tasuta renti ja kindlustuse. You see, MaSu ajal abiks ikka J kuigi, ise rumal olin.
Ja järgmine lõik on neile, kes on reisimiseplaanid edasilükanud seetõttu, et neil on makstud spordiklubis aastamaks ja kuidagi ei tahaks oma treeninguid katkestada, sest siis läheb ju raha kaotsi…….On hommik, 32 kraadi, vean oma jooksuriided selga ja lähen tavarutiini järgides ookeani äärde jooksma. Kui ma olin seda mitu hommikut juba teinud ja peale jooksu näinud välja justkui mul oleks hing paelaga kaelas (kurnav kuumus), tuli minu juurde üks meeldiv meesterahvas ja hoiatas mind hommikuse ja päevase jooksmise eest, et liiga kuum ning see võib mind tappa J! Soovitas seda teha õhtul kui on päike läinud, veidi jahedam ning ookeanilt tuleb mõnus breeze. Tänasin meeldivalt soovituse eest kuid samas kurtsin, et õhtul on piki randa üksi pime ja kõhe joosta. Ja valgustust seal pole peale kuu ja tähtede. Ta pakkus mulle oma seltsi selleks, et ta olla jalka treener ja käib seal igal õhtul trenni tegemas ja kui ma soovin, siis võib koos minuga trenni teha ja ka mulle teatud soovitusi trenniks jagada. Mõeldud, tehtud! Nüüd jooksen iga päev personaaltreeneriga J! Tüdrukud ütlen ausalt, selline trenn ja veel milline (mitme) J personaaltreener paneb makstud klubimaksu unustama ja trenni nautima.
Pühapäev on kohalikel peamiselt shoppamise ja ranna päev. Hommikul vara tullakse randa, võetakse kaasa kogu oma varustus, päikesevarjud, toolid, coolboxid, mis on täis kokteile ja muud söögi-joogipoolist…“and party can be started“. Inimesed lihtsalt chillivad ja seda õhtuste tundideni välja. Venitasin isegi hommiku sedasi õhtusse, vahepeal mõne brasiillasega viisakusi vahetades või siis mõnele kohalikule seletades, kust ma pärit ja mis ma teen. Väga paljudele pidin andma vastust küsimusele, et kas mul on kontaktläätsed? Nii huvitavad! Kui vastasin, et ei ole, et 100% naturaalne ilu, siis nad lihtsalt vahtisid suud lahti. Alles hiljem tuli mul see idee, et ma oleks juba rikas naine rannas olnud, kui ma igalt vaatajalt oleks dollari küsinud J J ;)
Nii ammu pole tundnud seda tunnet, kuidas on puhata, mitte millegipärast muretseda. Ainuke mure, mis on, on ära põleda!
Just chill! Enjoy it! Eksperiment saab täiendust sellega, et autoga randa sõites otsi kohta sellise parkimisposti juurde, kus juba raha tiksumas ehk eelmine parkija on sinu parkimise juba mõnusalt ettemaksnud. Ole leidlik ja saad väga soodsalt hakkama.
Soodsalt hakkama saada tähendab ka seda, et oled avatud õhtusöögikutsetele ja kui raha ikka üldse ei ole, siis pead olema kaval ja mõnele nägusale kohalikule üksikule noormehele pakkuma välja, et võid talle nt õhtusöögiks Eesti toitu kokata. Kõlab kindlasti huvitavalt, millest lihtsalt ei saa nad ära öelda ja sujuvalt oled oma mured lahendanud. :))))) See on muidugi ekstreemseim variant.
Lugedes täna Jamaika reisiraamatut, siis peab seal valmis olema igast huvitavateks vahejuhtumiteks, kuid sellest siis, kui kogemused olemas ja saan kinnitada fakte või ümber lükata. Igal juhul tegin täna Office Depotis oma passist ja viisast koopia, sest Jamaikal ei soovitata oma dokumente käest ära anda, vaid vajadusel näidata koopiat. Eks näis, olen põnevil.
Wednesday, January 28, 2009
US Virgin Island (Neitsisaared) St.Thomas
Jõudsime Neitsisaartele. Lennujaam võttis meid vastu tohutu ükskõiksusega, isegi sellist nõmedat turvakontrolli nagu New Yorkis oli, ei teostatud. Mainin, et esmakordselt kogesin ebameeldivat turvakontrolli kui meid käsutati mingisse klaaskappi, paluti seista jalad harkis, käed üleval, siis keerata külg, taaskord jalad harki käed üles. Ja seejärel võeti kotid lahti. Appi kui nõme see oli. Ja me olime tõeliselt vähemuses, keda nii koheldi. Ei tea, kas selles on süüdi viisavabadus või midagi muud aga see oli mul Ameerika pinnale tulles esimene kord nii põhjalikku kadalippu läbi teha.
St.Thomase lennujaam oli vaikne, mõned üksikud inimesed ootasid oma kohvreid, rastavendadest taksojuhid sebisid ringi, et kliente nende sihtkohtadesse toimetada. Meil polnud kuhugi kiiret, võtsime oma pagasi välja, istusime pingile ja hakkasime plaani tegema. Kaua me arutada ei saanud kui kaks sihvakat meest astusid meie juurde „ Tere tüdrukud, kuidas läheb , kuhu suundute“. Muhumaa mehe Mati ja Kass, kes samuti sõpradega just saarele jõudnud ja plaanivabalt ringi vaatavad. Tutvus tehtud, plaan paigas – nemad rendivad auto ja meie otsime hotelli. Mõeldud tehtud, auto sai meie kohvreid täis ning olime sunnitud kaks meest esialgu lennujaama maha jätma. Suundusime hotelli otsingutele. Mõned vihjed olid mul olemas, läksime neid kontrollima, kuid kuna oli juba õhtupoolik, siis oli päris keeruline leida hotelliadministraatoreid, uksed olid suletud ja paluti hommikul tagasi tulla. Küll aga saime teada hinnataseme, mis sellel saarel valitses. Toa hinnad rannaäärsetes hotellides algasid 200 usd öö – väga väga kalliteni välja. Meie taaskord ei raatsinud nii palju maksta ja otsisime edasi. Leidsime superilusa vaatega hotelli Mafolie Charlotte Amelie sadamalinna mäetipus. Hinnatase oli siiski 212 usd öö, aga kuna kõik muu selle kompenseeris, siis olime sellega rahul ja jäime kõigiks öödeks sinna paigale. Sõbrad eestlased samuti. Tshekkasime ka linnas olevaid hostele, mis olid küll 100 usd odavamad öö aga nägid suht räsitud välja ja rastavennad suitsetasid ukse ees kanepit, ning keskkond ei näinud väga turvaline välja.
Meie hotell oli super! Elu St.Thomasel tundub rahulik, majad suht väikesed ja räämas. Suuri investeeringuid saarele tehtud ei ole. Kõik on kuidagi seisma jäänud, hoolimata sellest, et iga päev liigub saarele tohutus koguses rohelisi rahatähekesi kruiisilaevadelt. Piirkond on maksuvaba. Inimesed, kes saarel elavad on erinevatest rahvustest – peamiselt aafriklased, rastavennad, indied, ameeriklased, eurooplased. Kirev seltskond. Palju ameeriklasi tuleb põhjapoolt talveperioodiks lõunasaartele tööle ja puhkama. Need on ka ühed saare sõbralikumad inimesed. Kohalikud mustad on täiesti loiud, justkui sisistaks läbi hammaste, et mispärast sa tülitad mind, näe ma ei viitsi suud lahti teha ja käsi liigutada. Täiesti ükskõiksed ja uimased vennad. Aga no tarkusega nad ka väga ei hiilga. Iseenesest tänavapilti rikastavad kirevad rastavennad oma tohutute soengute ja värviliste mütsidega. Tänavanurkadel võib näha kuidas ilusad mütsid kudumisvarraste abil valmivad. Õhus on magus kanepi lõhn ja reaggae muusika kostub igast poe ja baari uksest. Nende keel on midagi inglise keele lähedast kuid kõigest nad aru ei saa ja ka meil on vahel raskusi nende pudinaga hakkama saada. See on midagi vana arhailist dialekti, mida nad räägivad nii kui oleks kuum kartul suus.Tänaval tervitatakse sind alati, kas tere hommikust, tere päevast või tere õhtust. Kunagi ei tehta seda vaid lühidalt HI või HELLO- vormis. Tugev kanepi lõhn heljub nii linnas kui rannas, inimesed on pidevas äraolevas meeleolus, mille põhjustavad suits ja ohtrad rummikokteilid. Ka meie päevad mööduvad sama taset hoides. Küll mitte kanepit suitsetades kuid rummikokteilidest ei saa me üle ega ümber kuna ilma alkoholita jooke neil lihtsalt ei ole söögikohas olemas. Veider on see, et isegi mulliga veest ei tea nad midagi rääkimata espressost. Kui küsid mulliga vett, siis ei saa nad aru, millest sa räägid ja mõni teadjam oskas kokku viia, et ah see on see jook, mida eurooplased tahavad. Tervelt saarelt leidsime ühest kohast kaks pudelit Perieri.
Looduses liigub palju iguaane. Neid võib kohata rannas, aias, tänaval, puude otsas, katustel jm. Saarel on ka huvitav nirgi moodi loom Mongoose, kes kunagi toodi saarele taanlaste poolt, et hävitada rotte ja madusid, kes olid võimust võtnud roopõldudel.
Charlotte Amelie on US Neitsisaare ilus sadamalinn, igal päeval ja ööl randub mõningateks tundideks seal mitmeid kruiisilaevu, mis tiirutavad Kariibimere saarte vahel. Vanalinna osa on armas väikeste butiikide ja ajaloo hõnguga. Oma nime on saanud linn seal kunagi valitsenud taanlaste järgi. Meie väga palju aega linnas ei veetnud. Kuna reis hakkas juba jõudma oma lõpu faasi, siis otsustasime veeta viimased kolm neli päeva rohkem puhates kui ringi seigeldes. Hotellist läks igal hommikul tasuta takso randa – Magens Bay – mis on üks maailma kümnest ilusamast rannast reisiajakirjades mainituna. Pean aga ütlema, et mina seda arvamust ei jaga olles käinud eelmisel aastal nii Austraalias kui ka Malediividel, siis see konkreetne rand jäi tugevalt neile alla. Rannas oli palju inimesi, rannariba kitsas kuigi jah vesi oli sinisinine ja liiv valge, siis etteruttavalt või öelda, et järgmisel päeval leidsime selle tõeliselt ilusa ranna, mis võib kindlasti kuuluda maailma ilusamate hulka. Aga sellest veidi hiljem. Puhkasime, päevitasime, jõime kokteile. Õhtul korraldasid poisid meile basseini ääres peo ja nii kõik need päevad. Lõpuks olime nii väsinud, et vajame lisapuhkust, et kõigest sellest väljapuhata :)))))).
Miami
Miami, mulle juba tuttav linn, orienteerun päris hästi ja seetõttu võtan ka autosõidu taas enda peale. Ööbime taas mõnusas apartmet tüüpi hotellis Deerfield Beachil, mille omanikuks on väliseestlasest Roland Priske. Broneerime soodsa hinnaga viieks päevaks endale http://www.hotwire.com/ kaudu compact auto ja rõõmustame, et ilm on super hoolimata külmafrondi saabumise hoiatusest. Lennujaamas istume Hertz schutteli peale, mis viib meid rendiplatsile, lähen dokumente vormistama, saan ametnikuga mõnusale jutule, teeme nalja, vahetame komplimente ja siis ütleb ümaravälimusega rõõmurullist veidi punastav keskealine ametni, et tegi meile ilusatele tüdrukutele kingituse, mille leiame komanda korruse parkimisplatsilt. Täname viisakalt, naeratame ja suure huviga siirdume nn. kingi otsingule :). Ja ennnäe ime, meie väikesest broneeritud kõrvitsast on saanud ilus punane tõld. Selle uhiuue dzhiibiga tegime poolele Floridale ringi peale, jõudes shoppama Sawgrass Millsi, erinevatele beachidele, Miami South Beachi peole, millioni dollari maju vaatama jne. DJ Jane ( loe dzein) valis kanalile kaheksakümnendate - üheksakümnendate muusikat ja see viis meid ideeni Jane Fondast, Miami Vice ist jms. Hakkasime meeleheitlikult oma ideefixi täitma, kiirelt oli vaja leida säärised, trikood, nokad, peapaelad jms, et minna randa ehedat Miamit, mis mälupildis kummitas nautima. Saime endale vajaliku outfiti suhteliselt kerge vaevaga ja meie Jane Fonda unistus täitus. Hommikul tõmbasime outfiti selga ja suundusime Deerfield Beachile aeroobika kava tegema ning pooli äärde poose võtma. Samas viisime läbi ka fotosessiooni rannal, mille avaldame mõnes väljaandes vaid hea raha eest, see on tõeliselt hea !
Tüdrukud vaatasid Miamit lahtise suuga ja ei suutnud ära imestada kui suur kõik on, millised vahemaad, mastaabid, suurused ......kõik on XXL. Poes leidsime huvitavaid tooteid, mis meid tõsiselt naerma ajasid. Parim neist oli suur suur pudel ca 2,5L suurune suuvesi ja umbes meie 5 tuubi suurune hambapasta. Rääkimata alkoholipudelite XXL mõõtmetest. Tarbimisühiskond sunnib kohe suurelt tarbima.
San Juan, Coqui Inn jms.
San Juan ise on armas väike linnake, madala hispaaniapärase arhitektuuriga ja julgete värvidega. Väikesed poekesed, restoranid, baarid, kultuuriväärtused. Turiste liigub linnas ohtralt ja lisaks neile on ka mõned iguaanid sinna ära eksinud. Iguaanid olid algselt päris ehmatavad aga kui neid pikemalt jälgida, siis üsna ilusad ohutud loomakesed.
Me ei rentinud esimestel päevadel kohe autot kuna kolme peale tuli taksoga sõitmine suhteliselt soodne ja lisaks boonusena saime ka infot juhtidelt, kes inglise keelt üritasid purssida. Igaljuhul oli põnev. Takso hind 6-16 USD sõltuvalt vahemaast 20 km raadiuses. Kuna meie reis PR-i oli suhteliselt lühike siis jõudsime täielikult läbi sõeluda vaid saare lääne osa, sealhulgas vihmametsas matkata. Kolmandal päeval rentisime auto ja uhasime ohtralt ringi. Hind 36USD ööpäev. Kohalike käest tee küsimine oli suhteliselt naljakas. Teeviitasid ja tähiseid maanteedel või linnas eriti ei olnud ja kaardid olid väga primitiivsed. Mõned korrad küsisime teed kohalike käest. Kõik püüdsid väga abivalmilt seletada hispaania-inglise keeles kuidas me soovitud sihtkohta jõuame aga hiljem kui me olime nende õpetuste järgi tiirutanud ringiratast ja siiski mitte kohale jõudnud saime aru, et nad ei oska inglise keeles öelda LEFT vaid kogu aeg palusid keerata paremale, siis paremale ja jälle paremale. :))) Päris naljakas oli. Tegime mitu katset ja vastas tõele. Kui küsisin "but never left" - siis vaatasid juhmi näoga otsa.
El Yunge vihmamets jäi meil ühel õhtul tee peale ja otsustasime sinna sisse pöörata, kuigi oli nii pime, et ei näinud mitte midagi sõitsime üles mägedesse, et aimu saada, mida meil seal üldse näha oleks. Autotulede vihus üritasime lugeda puhkeplatsidele paigutatud infotahvleid kui autost väljudes saime suure elamuse osaliseks – tuhanded ja tuhanded linnud eriliikidest olid ärganud päevakuumusest ja laulsid metsas kooskõlas ja harmooniliselt. See oli nii kaunis ja lõõgastav, et jäime sinna pimeduse keskele seda mõneks ajaks nautima, otsustades, et me kindlasti peame hommikul siia tagasi tulema, seda ilu vaatama. Kuna see tuli taas spontaanideena, siis pidime leidma lähedusse öömaja, mis ei osutunud eriti lihtsaks tegevuseks. Arvasime, et kuna lähedal on rannapiirkond, siis pole suurt probleemi seda leida aga ........eksisime. Jah ei oleks olnud raske leida kui me oleks saanud ja täinud välja käia oma rahakotist 300-400 usd öö kohta aga öö oli juba poole peal, ei raatsinud seda kohe kindlasti teha. Uitasime ringi, jõudsime golfiklubi ja kasiino õuele, kuhu olime üle põõsaste roninud. Turvamees käis taskulambiga ringi valgustades kõiki põõsaaluseid ja nurgataguseid. Meie tegime end kui eurooplastest rikkad kliendid ja ronisime tähtsa näoga hoovis olevasse kuumavee basseini ja ei teinud nende otsingutest välja. Meil oli lihtsalt mõnus. Rio Mar Golf and Country club. Igaljuhul ei tundund neile meie näod kahtlased ja meid sealt ära ei aetud. Mõnulesime paar tundi super mõnusas rannas mullivannis ja üritasime selgusele saada, kes mida tahab ja kuhu me suunduksime. Kõigil olid eriarvamused, mis viisid meid esimese ja õnneks viimase suurema raginani, kuid peale seda läks reis edasi väga rahulikult ja chillilt. Kõik tõmbasid oma egod maha :) ja hakati üksteisega paremini arvestama. Olles lõõgastunud, tekkis mõnus rammestus ja väike puhkus oli siiski vajalik. Leisdime lähedal asuvast linnakesest Isla Verde öömaja – Coqui Inn, mis oli esimene soodne hostel, mida me näinud olime. Hinnaks 90 Usd öö kolmele. Tuba puhas, linad puhtad, koht oli suht ok aga siiski selline .........aga paar tundi magada esmapilgul kannatas. Just nimelt esmapilgul, sest varst hakkas asi imelikuks keerama, Jane seisab keset tuba ja otsib autovõtmeid, Karine oigab, mina läbi une vaid kuulen mingit sagimist ja magan edasi. Mõne tunnipärast kuulen endiselt sahmimist ja oigamist, Jane on üldse kadunud. Mingi veider lõhn tungib ninna ja pea hakkab veidralt valutama kuid ikka ei saa ma veel aru, mis toimub. Hommikul saan aru, et me olime maganud toas, kuhu ventilatsioon tõmbas öösel sisse akna taga olnud klooritünnist selle lõhna. Basseinipuhastus klooritünn seisis vendi all ja kui ööseks vendi sisse lülitasime, siis hakkas lõhn sisse immitsema ja meile uimastavalt mõjuma. Kloorimürgitus. Õnneks viibisime selles suhteliselt vähe aega aga siiski tegi see meid uimaseks ja ajas iiveldama. Kiirelt korjasime oma stafi kokku ja tegime minekut ilma, et me oleks minutitki seal ringi vaadanud, hommikuks olime rohkem läbi kui magama minnes kuid siht silme ees minna vihmametsa hoidis meid siiski reipad.
Puerto Rico
Puerto Rico San Juan
Puerto Rico on 177km pikk ja 56 km lai saar. Suurim Kariibimere saar 4 miljoni elanikuga. 1521 avastas Hispaania kub. Juan Ponce de Leon Old San Juani. Ameeriklased võitsid saare endale 1917.a Usa – Hispaania sõja ajal ja seejärel hakati saart rohkem promoma. Eelnevalt oli saar suhteliselt tundmatu. Miks tulla Puerto Ricosse, selleks pidi olema vähemalt neli põhjust:
1.Rannad – avastatud ja avastamata.Surfimine, sukeldumine, hea golfikliima. 2. Hea söök ja jook. 3. Mõnus ööelu 4. Ilus loodus oma valgete randade ja sinise veega ning ElYunge vihmamets.
Saab näha!
Hotellide osas me eelnevaid broneeringuid teinud ei olnud kuid ma olin eelnevalt veidi eeltööd netis teinud ja olemas oli idee kuhu suunda võiks hoidma hakata. Kuna saabume Puerto Ricosse suhteliselt hilja õhtul, siis võtame takso, et mitte seiklema hakata kuulsust kogunud Puerto Rico pättide keskel. Takso viib meid minu poolt soovitud hotellini, mis asub Ocean Park alal ja tupik tänavas, otse ookeani kaldal. Hosteria del Mar Beach Inn. Armas väike rannahotell, toad olemas broneerime end kaheks järgnevaks ööks sisse (öö 154 USD koos taxiga). Magan suhteliselt vähe, ootusärevus hommiku ees, saaks juba randa jooksma ja ujuma ja muidugi ka päikesest ei ütleks ära.
Hommikusööki pakutakse hotelli verandal, mis ulatub rannapiirile, mõnus ookeani laine kohin kostub kõrvu ja suu tõmbub iseenesest naerule. Nii mõnus! Kohvi nad muidugi teha ei oska, see oli soevesi piimaga kuhu mõni kübe pulbrit sisse segatud.Maitses veel kehvemalt kui lennuki lake. Njaa, see oli asi, millest me pidevalt puudust tundsime -hea kange hommikune kohv. Oleks teadnud, et olukord reisi jooksul veel kesisemaks läheb oleks juba varakult endale kohvipaki muretsenud ja ehtsat kodust purukohvi teinud. Kuid pole hullu elasime üle.
Kui eelnevalt mainisin puerto Rico pätte, kellest maailmas kuulujutte räägitakse, siis ei saaks mitte kuidagi sellesosas kinnitust anda, sest inimese on seal ülimalt sõbralikud ja ei ühtegi minutit ei tundun, et selles riigis võiks sattuda kuriteoohvriks või, et vargus oleks tavapärane. Kõik tundus väga turvaline ja sõbralik. Peamine keel saarel on hispaania keel, inglise keelega saab hakkama ehk linnas ja hotellides aga väiksemates asulates ja piirkondades jääb hätta. Seega Hola, Gracias, Buenas dias, Adios ja muu sarnane ning ka kehakeel tuli appi võtta. Ja saab hakkama, isegi imestan kui hästi kõik laabub.
Minu Seiklus no.3
Kell on 5 hommikul, laual aurab mõnus must kohv Roberts Coffeest. Muidugi mitte nii mõnus kui minu lemmik Starbucks pakub kuid siiski hommikuseks äratuseks piisav :). Karine sõbranna Janika võõrustas meid väga hea söögi ja veiniga Uppsalas, saime veeta öö nagu valged inimesed linade vahel, mitte lennujaamas tiksudes nagu enamik inimesi, kes meie lennule tulid. Kell 7 hommikul läheb lend Stockholmist Arlandast välja, takso ootab meid täpselt minuti pealt nagu tellitud maja ees, et viia lennujaama. Karine üritab läbi une aru saada, mis toimub ja kuhu ta sattunud on kuid hoolimata segadusest hoiab positiivset nooti. Kõik toimib ja puhkus võib alata. Minu kolmas seiklus.
Seekord marsruudiks Stockholm-London-New York-Puerto Rico San Juan – Miami – USVirgin Island St.Thomas. Reisiseltskond – Margit, Karine, Jane ( all nice ladys with a nice european style :))).).
London – tüüpiline udu. Lennukis magasime nagu kotid, nüüd väike julgusnaps lennujaamas ja siis juba pikema lennuga Puerto Rico poole teele. Jane veel Hiltonis, peaks varsti jõudma kuid selgub, et tal oli seal huvitavaid vahejuhtumeid avajate ja korgitseridega ja seega saabumine võtab aega :). Meil Karinega kokku lepitud , et meie budget on tagasihoidlik ja kliima trooplilne siis oleme vajadusel ka nõus ekstreemsusi tegema. Paar päeva enne reisi ennustati mulle kaartidega, et reis kujuneb oluliselt kallimaks kui ma arvestanud olen, seega tegime juba eelnevalt kokkulepped, et seda viga ära hoida. Aga kuidas jane saada samasse paati. Üritame. Jane saabub ärevus silmis, kiikab kiirel oma lemmikpoodi Borderś ja kaob me silmist olles vaid kiirelt tervitanud ja kallistanud. Lennuk on pooltühi või pooltäis kuidas keegi seda tõlgendab, saame endale oma pingiread ja mõnusalt kerime teki sisse, et üritada need esimesed kaheksa tundi kuidagi ära vegeteerida. Ehmatan paari tunni möödudes üles, issand eilses reisituhinas unustasin kontoris arvuti järgi, out of office peale panemata ning mitmed dokumendid vajalikesse kohtadesse saatmata. Oh f...!Hinga, hinga .....rahulikult, sul on asjalik assistent, kes on kindlalt seda kõike juba jooksu pealt märganud ja selle eest hoolitsenud, et kõik saaks minu ära oleku ajal aetud. Peab töömured peast viskama ja üritama puhata. Võtan kotist A4 paberid, kirjutan üles kõik, mis justkui pooleli jäi, sellest saab terve lehekülg kuid nendest vaid paar vajavad kohest tegutsemist, teised kannatavad kuni tagasi jõuan. Alati on hea asjad lahti kirjutada või välja rääkida, et need peast ja hingest välja saada . See pilt rahustab mind, teen need kohe N.Y sse jõudes ära ja delegeerin muud mured edasi Keilile. Nüüd saan hakata puhkust nautima. Ma olen selle ära teeninud.
Subscribe to:
Posts (Atom)
