Istun hetkel Fort Lauderdale lennujaamas ja ootan oma lendu Kingstoni. Seda on edasi lükatud 30 minutit. Mind valdab veidi veider tunne, ümberringi istuvad tõmmud rastapatsidega vennad, räuskavad kõva häälega, mõni üksik valge inimene on lennu ootel. Saab näha, kuidas see trip kujuneb. Lennuterminal T4 , kust peamisel Kariibilennud väljuvad on suhteliselt väike ja kulunud. Mõni üksik söögiputka ja ajalehekiosk ning tax fee. Mängib rahustav klassikaline muusika – Mozart.
Nii värviline kui see lennuk, on ka see seltskond, kes sellele suundub. Ma ei ole päris kindel, et 80% nendest pole pilves. Loodan, et lendurid suudavad end vaos hoida. Mind ajab juba ilma midagi manustamatagi naerma kui kirev võib üks seltskond olla.
Lend Kingstoni võtab 1.20h, pardal pakutakse snäkke ja …….oh, minu kõrvale potsatab tume suurt kasvu mees D&G prill ees, pea on blondeeritud aga nägus lõikus, shikilt riides. Mees uurib mind ja sisistab läbi hammast, mida tal on veidi vähem kui peaks olema : „ hei, kas vajad tour guide`? Oled üksi`? ……jne. Ma ei tea täpselt, kuidas ma suhtuma peaksin, olla viisakas ja vastata meeldivalt, olla ükskõikne ja teha nägu nagu aknast avanev pilt on huvitavam kui tema jutt või, et ma ei saaks sootuks aru, mida ta küsis. Üritan jääda ükskõikselt viisakaks, vahetame paar fraasi, laenan talle oma pastaka, annan ära lennukil pakutud snäkid ja uuuhhh jumal tänatud ta lahkub. Sai vist kõik, mida oli lootnud. Istus paar pingi rida ette poole, sinna, kust oli tulnud. Etteruttavalt mainin, et tüüp kordas oma aktsiooni veel umbes tunniaja jookul kuni ma ta lihtsalt rahvasumma jõudes maha raputasin.
Jamaica mehed on suhteliselt machod, neil keerleb kogu asi ümber seksi, nad olevat harjunud, et Põhja-Ameerika, Briti ja teised Euroopa naised käivad Jamaical nn rent a rastas õhtuid korraldamas. Kuna mul need kavatsused puudusid, siis olen veidi hädas nende kohalike meestega. Nende meeste ego ei´tohtivat riivata, nad võtavad seda kui suurimat solvangut ja nende lolliks pidamist. Kui ignoreerid neid, siis nad muutuvad arogantseks ja ka vägivaldseks ja vägistamisejuhud ei ole mitte harvad selles riigis. Seega ega ma väga julgelt neid saata kuhugi ei julge, ikka püüan diplomaatiliselt asju lahendada aga ……… Emal pole mõtet seda siin väga praegu lugeda ja endalegi hakkan juba veidi jamaicafoobikuna tunduma. Aga no oli valida mitme sihtkoha vahel, kas Guatemala või Jamaica, siis sel hetkel tundus, et Jamaica on tunduvalt turvalisem valik.
Lennujaam Kingstonis on vaikne, rahvast on suhteliselt vähe, peale meie lennu vaid mõned inimesed, seega peaks passikontrollis kõik kiirelt sujuma……aga ei, passikontrollis on paks kohalik tädi, kes teeb oma tööd ülima põhjalikkusega, sisistab tihedalt läbi hammaste küsimusi, mille tulemusena selgub, et mind ei lasta maale enne kui mul on olemas tagasilennu pileti väljatrükk ja hotelli broneering. Kuna ma olin lihtsalt oma kulgemises, siis kumbagi vajalikku dokumenti mul kaasas polnud kuid nagu ikka kui ei ole, siis tuleb need koheselt orgunnida. Veidi ringi sebimist lennujaamas ja asjad olemas. Naine saadab mu nüüd edasi, järgmisesse boksi, kus siis viisa mu passi peaks ilmuma. 20 USD on viisa hind ja selle saab soetada lennujaamas. Selle jaoks viiakse mind eraldi ruumi, kus samuti aeglaselt ja suurima põhjalikkusega uuriti, miks ma tulin ning kas olen abielus, kas on lapsi jne. Kui ametnik saab eitavad vastused, siis vastulusena saan temalt, aga peaks olema, miks ei ole, mitut last tahan, kas meie juures on hea elu, jne ….? Need kes, ei kannata väga isiklikke või alatooniga küsimusi =osta mind ööks või päriseks=, neil ei ole mõtet Jamaicale minna hihihih. Kui vastad, et ei ole huvitatud, siis tulevad repliigid, et noh sul rikas Ameerika mees jah, kas ka hea …? Siin peab tõsiselt kogu aeg pilves olema, et mitte miski selline ei häiriks.
Nii värviline kui see lennuk, on ka see seltskond, kes sellele suundub. Ma ei ole päris kindel, et 80% nendest pole pilves. Loodan, et lendurid suudavad end vaos hoida. Mind ajab juba ilma midagi manustamatagi naerma kui kirev võib üks seltskond olla.
Lend Kingstoni võtab 1.20h, pardal pakutakse snäkke ja …….oh, minu kõrvale potsatab tume suurt kasvu mees D&G prill ees, pea on blondeeritud aga nägus lõikus, shikilt riides. Mees uurib mind ja sisistab läbi hammast, mida tal on veidi vähem kui peaks olema : „ hei, kas vajad tour guide`? Oled üksi`? ……jne. Ma ei tea täpselt, kuidas ma suhtuma peaksin, olla viisakas ja vastata meeldivalt, olla ükskõikne ja teha nägu nagu aknast avanev pilt on huvitavam kui tema jutt või, et ma ei saaks sootuks aru, mida ta küsis. Üritan jääda ükskõikselt viisakaks, vahetame paar fraasi, laenan talle oma pastaka, annan ära lennukil pakutud snäkid ja uuuhhh jumal tänatud ta lahkub. Sai vist kõik, mida oli lootnud. Istus paar pingi rida ette poole, sinna, kust oli tulnud. Etteruttavalt mainin, et tüüp kordas oma aktsiooni veel umbes tunniaja jookul kuni ma ta lihtsalt rahvasumma jõudes maha raputasin.
Jamaica mehed on suhteliselt machod, neil keerleb kogu asi ümber seksi, nad olevat harjunud, et Põhja-Ameerika, Briti ja teised Euroopa naised käivad Jamaical nn rent a rastas õhtuid korraldamas. Kuna mul need kavatsused puudusid, siis olen veidi hädas nende kohalike meestega. Nende meeste ego ei´tohtivat riivata, nad võtavad seda kui suurimat solvangut ja nende lolliks pidamist. Kui ignoreerid neid, siis nad muutuvad arogantseks ja ka vägivaldseks ja vägistamisejuhud ei ole mitte harvad selles riigis. Seega ega ma väga julgelt neid saata kuhugi ei julge, ikka püüan diplomaatiliselt asju lahendada aga ……… Emal pole mõtet seda siin väga praegu lugeda ja endalegi hakkan juba veidi jamaicafoobikuna tunduma. Aga no oli valida mitme sihtkoha vahel, kas Guatemala või Jamaica, siis sel hetkel tundus, et Jamaica on tunduvalt turvalisem valik.
Lennujaam Kingstonis on vaikne, rahvast on suhteliselt vähe, peale meie lennu vaid mõned inimesed, seega peaks passikontrollis kõik kiirelt sujuma……aga ei, passikontrollis on paks kohalik tädi, kes teeb oma tööd ülima põhjalikkusega, sisistab tihedalt läbi hammaste küsimusi, mille tulemusena selgub, et mind ei lasta maale enne kui mul on olemas tagasilennu pileti väljatrükk ja hotelli broneering. Kuna ma olin lihtsalt oma kulgemises, siis kumbagi vajalikku dokumenti mul kaasas polnud kuid nagu ikka kui ei ole, siis tuleb need koheselt orgunnida. Veidi ringi sebimist lennujaamas ja asjad olemas. Naine saadab mu nüüd edasi, järgmisesse boksi, kus siis viisa mu passi peaks ilmuma. 20 USD on viisa hind ja selle saab soetada lennujaamas. Selle jaoks viiakse mind eraldi ruumi, kus samuti aeglaselt ja suurima põhjalikkusega uuriti, miks ma tulin ning kas olen abielus, kas on lapsi jne. Kui ametnik saab eitavad vastused, siis vastulusena saan temalt, aga peaks olema, miks ei ole, mitut last tahan, kas meie juures on hea elu, jne ….? Need kes, ei kannata väga isiklikke või alatooniga küsimusi =osta mind ööks või päriseks=, neil ei ole mõtet Jamaicale minna hihihih. Kui vastad, et ei ole huvitatud, siis tulevad repliigid, et noh sul rikas Ameerika mees jah, kas ka hea …? Siin peab tõsiselt kogu aeg pilves olema, et mitte miski selline ei häiriks.
„ Ganja“ on igal pool saada ja tunda, nende elustiil on „no problem“ ja chill. Kohalikud usuvad, et ganja on nende ühenduslüli jumalani. Marihuaanat tarbib 50-60% saare elanikonnast regulaarselt iga päev. Lisaks suitsetamisele on võimalik on saada seda ka teega, omletis ja muudes kookides lisaks seentele. Esialgu jätsin need road vahele. Ja otsustasin jääda kõrvaltvaatajaks.
Pealinn asub ookeani ja mägede vahel, midagi ilusat selles linnas ei ole, pigem selline asine linn, mis jaotub erinevateks tsoonideks ehk linnaosadeks. Kingstoni kesklinn downtown on täis askeldamist, kohalikud sebivad turul kõikvõimalikke puuvilju ja toiduaineid müüa, kõrvaltänavates on brändikauba bisniss õitsemas. Mida soovid Gucci kotti, Armani prille, Versace teksaseid. Nende poed on huvitava süsteemiga, sellisega, mis meil oli ehk 30 a tagasi, kus valid kauba välja ühes kohas, siis saad tsheki, mille maksad kassasse ja lähed tagasi maksekviitungi alusel oma kaupa kätte saama. Müüja ja ostja vahel on trellitatud sein ja tehing toimub luugi kaudu. Oli ka muidugi mõningaid nn väikemarketeid, mis olid iseteenindamisega kuid enamus kaubandust käis luugist. Downtowni osa on ajalooliste ehitistega, sammastega värvikirevad puitmajad, millede ees tänavatel käib pidev melu. Kõlaritest mängitakse Reggeae õhtust varaste hommikutundideni, vahel on see nii kõva, et ei kuule iseenda mõtteidki. Reggea on nende elustiil, nende keel on samuti kui laulev reggea. Väga, väga raske on neist aru saada. Kuigi kirjutavad nad puhtalt inglise keeles ja inglise keel peaks olema nende teine riigikeel, siis sellest nad väga aru ei saa. Kohalik keel on väga lüüriline ja ilus –muusikaline dialekt.
Kingstonis on rahvas väga kirev ja selle kireva seltskonna keskel väga kaua mul närvi olla ei ole, otsin kiiret võimalust siit põgeneda. Ma enam ei suuda taluda neid pakkumisi, milledele äraütlemine võib mulle halvasti või ootamatult lõppeda. Küsin teed kohalikelt bussijaama, et istuda esimese linnast välja mineva bussi peale. Kuna mul polnud mitte mingeid plaane ja mingit konkreetset sihti, siis ma mõtlesin lihtsalt kulgeda sinna kuhu esimene buss mind viib. Eesmärk oli enivei kogu maa läbi rännata, seega lihtne. Jõudsin bussijaama, väga kuum ligi 40 kraadi, jalad kõrbevad, vett ei ole, tunnen, et pilt hakkab minema kuid kuna jällegi on need pervod platsis, siis hoian end minestamast. Keeran taas käterätiku pähe, otsin viludamat nurka kuna ühtegi bussi hetkel ees ei ole. Olen oodanud juba ca 40 minutit, vaikselt hakkab liikuma vanu ca 20-nekohalisi busse peatusesse. Peal väikselt kirjad, mis marsruudil need liiguvad. Valin Port Antonio bussi, sest olin varasemalt lugenud sellest hispaaniapärasest linnakesest ja sadamast – lootsin saada turvalisemasse keskkonda. Istun bussi, peale minu on seal veel vaid üks inimene. Vaikselt tiksub bussi inimesi juurde, oleme oodanud väljumist juba 1 h. Kellaaegu väljumiseks ei ole, väljub buss siis kui see on täidetud. Seega mitte midagi ei käi kellaaja peale. Sul lihtsalt peab jaguma aega, et kulgeda selles chill no problem rütmis. Saab näha kui kaua ma nende lõbusate kohalikega ligi 40 kraadises kuumuses passima pean. No 1,5h läks bussi täitmiseks ja sõit võis alata Port Antonio poole, sinna, kus omal ajal Brook Shields Helesinises Laguunis ennast avastas ja kus Tom Cruise oma Coctail baari pidas. Olen põnevil ja õnnelik, et saan sellest hirmutavast Kingstonist välja. Vahemaa sihtkohta peaks olema 87km ehk üks Viljandi-Tartu ots. Arvestan nii ca 1,5h bussiga aga ……ma olen ikka väga suur optimist. Sõit võttis kokku koos ootamisega 6h. Kui ma jõudsin Port Antoniosse, olin ma väga väga õnnelik ja seda kahel põhjusel: esiteks, et ma olin valinud sellise transpordivahendi, nähes vahetut kohalikku elu ja teiseks seetõttu, et ma ei olnud eelnevalt teadlik liiklusõnnetuste statistikast. See millistel „ameerika mägedel“ me sõitsime ja millise kiirusega see buss neid Ble Mountaini kurve võttis, see oli kohutav. Endale märkamatult olin küüned eesistuja jakki surunud, tuul aknast tiris põsenahka kukla taha ja palju ei puudunud, et oleksin pidanud paluma naabrilt juurviljade pakkimiseks kasutatud kilekotti. Vahemärkusena pean mainima, et selles riigis on WC-dega kehvad lood. Neid on väga vähe ja sinna ei soovitata minna. Seda mitmel põhjusel – turvalisus ja mustus. Seega nägin väga mitmeid kordi kui mõni naine võttis maantee ääres püksid alla ja kükitas, uimas meestest üldse ei räägi.
Port Antonio külakeses nimega Drapers saan öömaja. Kohale jõuan pimedas, seega ei ole mul täpset aimu oma asukohast ega ümbrusest aga majake, millel silt Drapers San Guest House on väga sümpaatne ja otsustan seal öö veeta. Palun perenaisel end hommikul kell 9 äratada, sest kardan, et olen reisist nii väsinud ja und jätkuks terveks päevaks. Ei taha ju väärtuslikku aega maha magada, vaid iga minutit sellest nautida. Aga hommikul kell 6 olen juba üleval koos kohalike kukkedega, tirtsud siristavad ja imeilus Blue Laguun rõõmustab tõusva päikese üle, muutes oma värvi kord roheliseks, kord sini-siniseks. Nii rõõmustan ka mina ilusa algava päeva üle ja selle üle, et olen ohutsoonist eemal – vaikuses ja rahus ja loodetavalt saan hakata selle maa võlusid nautima. Väike kohalik must naine hõikab mind sööma – mmmmm ta on valmistanud head kohalikku kohvi ja pannkooke siirupiga. Blue Mountain kohviistandustest tulevad maailma kõige kallimad kohvioad. Selle aasta saak on orkaani poolt rikutud. Kohalikud aga ostavad poest lahustuvat kohvi ja ube saada pole, need lähevad peamiselt riigist välja.
Taksosüsteem on siin väga hea, tee ääres püüad punase numbrimärgiga takso, mis liigub punktist A punkti B. Sind topitakse taksosse koos teiste reisijatega ja lastakse maha seal kus sa soovid. Sõit maksab ca 80 JMD, mis on ca 1 USD. September on suhteliselt kuum aeg Jamaika külastamiseks. Turiste ma eriti näinud ei ole, olen piirkonnas ainuke valge. Kuumuse leevenduseks käin Helesinises Laguunis ujumas, turnin suurtel troopilistel puudel ja meenutan filmis toimunut. Kindlasti on vaja Jamaikat külastades Kingstonis ära käia kuid võimalikult kiirelt sealt jalga lasta. Mitmel korral esimesel päeval pealinnas soovisin, et mul oleks Usain Bolti jalad põgenemiseks või Bob Marley välimus massi sulandumiseks. Väljaspool Kingstoni on asi hoopis teisem ja rahulikum. Ka inimesed on sõbralikumad ja mehed vähem machod. Mitmed tulid juurde ja ütlesid: Do not be afraid, we are here to protect you! - no jah, võta sa siis kinni, kas nad tüesti tahavad sind kaitsta nende machode eest või on see mingi uus skeem kuidas ennast mulle maha müüa. Usaldada ei või mitte kedagi, isegi mitte politseid.
Sambad, rõdud, kirevad värvid ja inimesed, vihmametsadesse peitunud kosed, kohviistandused, magus ganja, vine, helesinised laguunid, rastapatsid ja ool nait long reggae – see on Jamaica!
Selline tõsiasi veel, et „ aeg on raha“ siin ei kehti. Aega neil on palju seega raha vähe. Kõik on „no problem“. Aga see nende „no problem“ võib saada minu probleemiks. Kui sul on kiire väldi kindlasti busse ja tavataksosid vms. Sa ei jõua nendega kaugele. Loota võid JUTA taksole. …….kuigi ……istun hotellifuajees, kell on pool neli hommikul ja nende „ pole probleemi taksot saada“ hakkab varsti probleemiks muutuma. Pean olema lennujaamas poole tunni pärast, et tagasi Fort Lauderdale lennata, kuid mida ei ole see on takso. Eelmisel õhtul minu tagasilend tühistati ning ma sain lisapäeva Kingstonis. Jamaica jumal ise vist ei taha, et ma siit „ no problem“ paradiisist lahkuks.
Sekeldused hommikul taksoga ja hotellipersonaliga hakkavad vaikselt mu tolerantsusepiiri ületama…….hakkab isu tekkima selle omleti „seentega“ ning kanepi tee järgi.
Pealinn asub ookeani ja mägede vahel, midagi ilusat selles linnas ei ole, pigem selline asine linn, mis jaotub erinevateks tsoonideks ehk linnaosadeks. Kingstoni kesklinn downtown on täis askeldamist, kohalikud sebivad turul kõikvõimalikke puuvilju ja toiduaineid müüa, kõrvaltänavates on brändikauba bisniss õitsemas. Mida soovid Gucci kotti, Armani prille, Versace teksaseid. Nende poed on huvitava süsteemiga, sellisega, mis meil oli ehk 30 a tagasi, kus valid kauba välja ühes kohas, siis saad tsheki, mille maksad kassasse ja lähed tagasi maksekviitungi alusel oma kaupa kätte saama. Müüja ja ostja vahel on trellitatud sein ja tehing toimub luugi kaudu. Oli ka muidugi mõningaid nn väikemarketeid, mis olid iseteenindamisega kuid enamus kaubandust käis luugist. Downtowni osa on ajalooliste ehitistega, sammastega värvikirevad puitmajad, millede ees tänavatel käib pidev melu. Kõlaritest mängitakse Reggeae õhtust varaste hommikutundideni, vahel on see nii kõva, et ei kuule iseenda mõtteidki. Reggea on nende elustiil, nende keel on samuti kui laulev reggea. Väga, väga raske on neist aru saada. Kuigi kirjutavad nad puhtalt inglise keeles ja inglise keel peaks olema nende teine riigikeel, siis sellest nad väga aru ei saa. Kohalik keel on väga lüüriline ja ilus –muusikaline dialekt.
Kingstonis on rahvas väga kirev ja selle kireva seltskonna keskel väga kaua mul närvi olla ei ole, otsin kiiret võimalust siit põgeneda. Ma enam ei suuda taluda neid pakkumisi, milledele äraütlemine võib mulle halvasti või ootamatult lõppeda. Küsin teed kohalikelt bussijaama, et istuda esimese linnast välja mineva bussi peale. Kuna mul polnud mitte mingeid plaane ja mingit konkreetset sihti, siis ma mõtlesin lihtsalt kulgeda sinna kuhu esimene buss mind viib. Eesmärk oli enivei kogu maa läbi rännata, seega lihtne. Jõudsin bussijaama, väga kuum ligi 40 kraadi, jalad kõrbevad, vett ei ole, tunnen, et pilt hakkab minema kuid kuna jällegi on need pervod platsis, siis hoian end minestamast. Keeran taas käterätiku pähe, otsin viludamat nurka kuna ühtegi bussi hetkel ees ei ole. Olen oodanud juba ca 40 minutit, vaikselt hakkab liikuma vanu ca 20-nekohalisi busse peatusesse. Peal väikselt kirjad, mis marsruudil need liiguvad. Valin Port Antonio bussi, sest olin varasemalt lugenud sellest hispaaniapärasest linnakesest ja sadamast – lootsin saada turvalisemasse keskkonda. Istun bussi, peale minu on seal veel vaid üks inimene. Vaikselt tiksub bussi inimesi juurde, oleme oodanud väljumist juba 1 h. Kellaaegu väljumiseks ei ole, väljub buss siis kui see on täidetud. Seega mitte midagi ei käi kellaaja peale. Sul lihtsalt peab jaguma aega, et kulgeda selles chill no problem rütmis. Saab näha kui kaua ma nende lõbusate kohalikega ligi 40 kraadises kuumuses passima pean. No 1,5h läks bussi täitmiseks ja sõit võis alata Port Antonio poole, sinna, kus omal ajal Brook Shields Helesinises Laguunis ennast avastas ja kus Tom Cruise oma Coctail baari pidas. Olen põnevil ja õnnelik, et saan sellest hirmutavast Kingstonist välja. Vahemaa sihtkohta peaks olema 87km ehk üks Viljandi-Tartu ots. Arvestan nii ca 1,5h bussiga aga ……ma olen ikka väga suur optimist. Sõit võttis kokku koos ootamisega 6h. Kui ma jõudsin Port Antoniosse, olin ma väga väga õnnelik ja seda kahel põhjusel: esiteks, et ma olin valinud sellise transpordivahendi, nähes vahetut kohalikku elu ja teiseks seetõttu, et ma ei olnud eelnevalt teadlik liiklusõnnetuste statistikast. See millistel „ameerika mägedel“ me sõitsime ja millise kiirusega see buss neid Ble Mountaini kurve võttis, see oli kohutav. Endale märkamatult olin küüned eesistuja jakki surunud, tuul aknast tiris põsenahka kukla taha ja palju ei puudunud, et oleksin pidanud paluma naabrilt juurviljade pakkimiseks kasutatud kilekotti. Vahemärkusena pean mainima, et selles riigis on WC-dega kehvad lood. Neid on väga vähe ja sinna ei soovitata minna. Seda mitmel põhjusel – turvalisus ja mustus. Seega nägin väga mitmeid kordi kui mõni naine võttis maantee ääres püksid alla ja kükitas, uimas meestest üldse ei räägi.
Port Antonio külakeses nimega Drapers saan öömaja. Kohale jõuan pimedas, seega ei ole mul täpset aimu oma asukohast ega ümbrusest aga majake, millel silt Drapers San Guest House on väga sümpaatne ja otsustan seal öö veeta. Palun perenaisel end hommikul kell 9 äratada, sest kardan, et olen reisist nii väsinud ja und jätkuks terveks päevaks. Ei taha ju väärtuslikku aega maha magada, vaid iga minutit sellest nautida. Aga hommikul kell 6 olen juba üleval koos kohalike kukkedega, tirtsud siristavad ja imeilus Blue Laguun rõõmustab tõusva päikese üle, muutes oma värvi kord roheliseks, kord sini-siniseks. Nii rõõmustan ka mina ilusa algava päeva üle ja selle üle, et olen ohutsoonist eemal – vaikuses ja rahus ja loodetavalt saan hakata selle maa võlusid nautima. Väike kohalik must naine hõikab mind sööma – mmmmm ta on valmistanud head kohalikku kohvi ja pannkooke siirupiga. Blue Mountain kohviistandustest tulevad maailma kõige kallimad kohvioad. Selle aasta saak on orkaani poolt rikutud. Kohalikud aga ostavad poest lahustuvat kohvi ja ube saada pole, need lähevad peamiselt riigist välja.
Taksosüsteem on siin väga hea, tee ääres püüad punase numbrimärgiga takso, mis liigub punktist A punkti B. Sind topitakse taksosse koos teiste reisijatega ja lastakse maha seal kus sa soovid. Sõit maksab ca 80 JMD, mis on ca 1 USD. September on suhteliselt kuum aeg Jamaika külastamiseks. Turiste ma eriti näinud ei ole, olen piirkonnas ainuke valge. Kuumuse leevenduseks käin Helesinises Laguunis ujumas, turnin suurtel troopilistel puudel ja meenutan filmis toimunut. Kindlasti on vaja Jamaikat külastades Kingstonis ära käia kuid võimalikult kiirelt sealt jalga lasta. Mitmel korral esimesel päeval pealinnas soovisin, et mul oleks Usain Bolti jalad põgenemiseks või Bob Marley välimus massi sulandumiseks. Väljaspool Kingstoni on asi hoopis teisem ja rahulikum. Ka inimesed on sõbralikumad ja mehed vähem machod. Mitmed tulid juurde ja ütlesid: Do not be afraid, we are here to protect you! - no jah, võta sa siis kinni, kas nad tüesti tahavad sind kaitsta nende machode eest või on see mingi uus skeem kuidas ennast mulle maha müüa. Usaldada ei või mitte kedagi, isegi mitte politseid.
Sambad, rõdud, kirevad värvid ja inimesed, vihmametsadesse peitunud kosed, kohviistandused, magus ganja, vine, helesinised laguunid, rastapatsid ja ool nait long reggae – see on Jamaica!
Selline tõsiasi veel, et „ aeg on raha“ siin ei kehti. Aega neil on palju seega raha vähe. Kõik on „no problem“. Aga see nende „no problem“ võib saada minu probleemiks. Kui sul on kiire väldi kindlasti busse ja tavataksosid vms. Sa ei jõua nendega kaugele. Loota võid JUTA taksole. …….kuigi ……istun hotellifuajees, kell on pool neli hommikul ja nende „ pole probleemi taksot saada“ hakkab varsti probleemiks muutuma. Pean olema lennujaamas poole tunni pärast, et tagasi Fort Lauderdale lennata, kuid mida ei ole see on takso. Eelmisel õhtul minu tagasilend tühistati ning ma sain lisapäeva Kingstonis. Jamaica jumal ise vist ei taha, et ma siit „ no problem“ paradiisist lahkuks.
Sekeldused hommikul taksoga ja hotellipersonaliga hakkavad vaikselt mu tolerantsusepiiri ületama…….hakkab isu tekkima selle omleti „seentega“ ning kanepi tee järgi.
Jõuan õnnelikult tagasi Miamisse, et oma eksperimentidega edasi minna ja ka jõuda Bahamale. Eksperimendi tulemused avalikustan oma sõbrannadele pärast reisi, et siis nad saaksid hakata valmistuma minuga kaasa tulekuks järgmisele suuremale seiklusele Lõuna - Ameerikasse ehk Brasiiliasse ja Argentiinasse. Seda juba järgmise aasta algul!
3 comments:
Sinna sattuda kyll ei sooviks,sealne elu ei parane vast kunagi! Pønevust tais maa...oled ikka super julge ja tubli!
kui inimesed on lennukis siis on sad ka suht 100% pilvedes;)
Olen ise käinud jamaical umbes 5 korda. Kuna mull elavad sõbrantsi vanemad seal täpsemalt St Ann´s bays. Isiklikult ei soovita kellelgi downtownis üksinda viibida see on Kingstoni üks getodest.Nii imelik kui see ka ei ole siis siis on Kingston maailma üks ainsamaid linnu kus mere äärne on odav ja geto. Kuid muidu tuleb nendega suhelda nagu nemad sinuga.Kuid jah endal ei ole väga palju kogemust downtowniga kuna minu enamus Jamaica sõbrad on ülemast klassist. Veel tasub Kingstonis olla ettevaatlik sääskedega sest sealt võid saada Dengue palaviku ning soovitan ka vaktsineerida malaaria vas
tu.Muidu on see
täitsa positiivne sihtkoht.
Post a Comment