Sunday, September 26, 2010

ISTANBUL











Mõnus Colombard Chardonnay ja türklaste enda Cankaya valge vein laual alustan lendu Istanbuli. See nädal on olnud hirmkiire ja pole olnud aega isegi mõelda, kus ja kuidas Istanbulis toimetada kuid pole hullu, loodan saatusele, sest sellel on mulle alati varuks üllatusi. Hommikune meil mu Mehmetilt andis kindlust, et päris saatuse hooleks ei ole ta mind jätnud vaid ta vend tuleb mulle lennujaama vastu ja on minu jaoks olemas kogu mu reisi vältel, et ma ei peaks ennast halvasti tundma pideva tähelepanu ja pealetükkivate ettepanekute pärast. Ma tean, et ta muretseb kuna varasem kogemus mul selles linnas pani mind siit põgenema. Mitte, et see oleks ohtlik vaid, see on tüütu ja veidi ehmatav. Nüüd, kus ma olen seda kultuuritausta ja inimesi veidi enam tundma õppinud lähen väljakutsetele põnevusega vastu.




Peatun hotellis ANEMON Galata, mis asub kohe turistiatraktsiooni Galata Toweri kõrval. See on 5 tärni hotell mõnusa ajaloo hõnguga. Boonuseks veel katuseterass ja veinirestoran. Väga atraktiivne vaade tuledes linnale http://www.anemonhotels.com/ . Vaateväljas on nii Sultanahmet, Topkapi palee, Vürtsiturg kui ka Hagia Sophia. Hotelliga õnnestus väga hästi kuid seda tänu tutvustele. Istanbuli hotellid olid selleks nädalavahetuseks kõik praktiliselt välja müüdud, seda just Taksimi ja kesklinna piirkonnas. Taksim on väga ülerahvastatud, kuna siit jookseb läbi populaarne poodlemise tänav Istiklal, siis on suhteliselt võimatu sellel tänaval liikuda ja seda eriti õhtupoole kui inimesed tulevad tänavatele restoranidesse istuma või poodlema, mida saab siin teha küll praktiliselt kella kaheteistkümneni öösel ja mõningates kohtades ka kauem. Tagaõued ja väikesed tänavad viivad aga klubidesse, baaridesse kohvikutesse. Melu on pidev. Restorani, kuhu mu sõber mind sööma kutsus on vaja enne booking teha, mida ma arvan on vaja teha enamustesse populaarsematesse kohtadesse. See restoran asub Taksimi keskväljakult 500m kõrvaltänavas (Jihangir) ja sinna naljalt ise mittekunagi ei satu aga ma olen võimaluse üle üliõnnelik, sest see vaade ja toidunauding, mida viienda korruse katuserestoran Bensinci Kat (5th Floor) pakub on imeline. Omanikuks on kuulus Türgi näitlejanna Yasemin Kaya, kes ka ise viibis tol õhtul kohal ja käis tervitamas oma külalisi. Selleks, et saada teada linna tõelistest väärtustest ja nüanssidest pead sa seda tegema koos kohalike inimestega. Kui sa teed turisti, siis liigud Lonley Planeti marsruudil väga leierdatud radadel ja saad vaid kinnitada oma silmaga, et ja nii see on aga midagi uut, huvitavat, ehedat kohalikku touchi sa ei koge. Kohalikud sõbrad on reisi suur väärtus! Väärtuste karikasse sattus ka lounge Babylon (http://www.babylon.com.tr/) külastus, mis on loodud multi-otstarbeliseks kasutuseks. Babylonis astuvad üles just kõige paremad esinejad nii jazzi, latino, reggae, brasiliana või muu maailma muusika osas. Tol õhtul astus üles jazzfestivali raames rahvusvaheline nelik Okay Temiz 3+1 project (xavier desandre navarre, minino garay , nedim nalbantoglu), kes said laval kokku ja jammisid mõnuga. Super esitus, briljatne pilli käsitlemine ja mõnus fiiling. Lisaks jazzifestivalile ka Sertab Ereneri kontsert maaliliselt ilusas kontsertpaigas järve kaldal Istanbuli rikkamas vana säilinud puitarhitektuuriga linnaosas nimega Arnavutkoy. Kontserdile eelnes väike drink minu uute türgi sõprade juures. Tänud Janele, kes meid reisi eel Tallinnas tutvustas ja tänu kellele mu Istanbuli külastus sai uut kultuuri külge näha. Siiani oli see olnud veidi ühekülgselt moslemlik ja ettevaatlikuks tegev kuid saab ja on ka teisiti :):).
Istanbul on saavutanud sellel aastal tohutu populaarsuse, see linn on isegi tunnistatud nn. Travel Oscar ´i vääriliseks. Mina annan oma hääle sellele sajapunktiliselt. Kui mult hiljuti küsiti, et mis on mu lemmik linn, ja kuhu ma tahaksin tagasi minna, kus ma ennast hästi tunnen. Mõtlesin natuke ja leian, et kui varem oli selleks linnaks London või Amsterdam lisaks Miamile, mis on mu nn teine kodulinn, siis nüüd panen käe südamele ja kinnitan, et Istanbul on võitlust võitmas. Londoni ja Amsterdami on juba seljatanud, Miamiga käib tihe rebimine aga kindel see, et Istanbulis olen varsti jälle tagasi. Nende usu taust annab sellele linnale vürtsi juurde. Tahank teada rohkem, näha rohkem, tunda rohkem. Ma tean juba praegu, et ma saan seda kõike vaid natuke läheb aega, pean enne oma plaanitud uued sihtkohad üle vaatama. Plaanis Madriid, Guatemaala, Tai, Kambodzha.
Reisi jooksul sain vaid põgusalt tutvuda aasia poolega (Üsküdar, koht kus elab mu sõbra Mehmeti pere ja kus ta on koolis käinud) kuid teen seda järgmisel korral pikemalt. Sellel korral oli meil rohkem nalja kui linnaga tutvumist. Nimelt jalutasime Mehmeti venna Sahiniga mereäärsel alleel kui ma oma plätu suutsin ära lõhkuda, nii õnnetult, et seda ei olnud võimalik mingi valemiga parandada. Võtsin plätud jalast ja viskasin prügikasti. Kuna ma olne nn maatüdruk, siis ei olnud mul mingi probleem paljajalu kõndida ja ka ilma jalanõudeta ilma ja kogu olemist nautida aga .... probleem oli Sahinil. Tema jaoks oli see nii piinlik ja pilkupüüdev, et ma paljajalu olin, et me olime sunnitud erinevatel tänavapooltel käima justnagu võõrad. Ta tegi küll nalja selle üle, õigemini punastas ja püüdis minu naljaga kaasa minna aga ma sain aru väga selgelt, et kuna see on tema keskkond ja usuruum, siis minu selline käitumine ei ole just kõige kiiduväärsem. Algas missioon leida uued jalanõud, mida oli tõsiselt raske leida. Me käisime läbi supermarketitest kuni suva lavkadeni aga igalpool oli tühjus või siis õudus kuubis. Aga kuna ma olin külaline ja nende maal, siis surusin oma ego maha ja lasin tal endale osta esimesed jalgaminevad jalanõud (loe õudused, mis maksid 10 liiri), mille ma õhtuks tänavaelanikele annetasin. Aga puna Sahini näolt kadus kui mul olid nn kingad jalas, tegime koheselt jäätised ja tellisime kabe, mida mitu tundi rannaäärses kohvikus tagusime. Väga väga tore oli!

No comments: