46-s tänav, kõik on nii tuttavlik. Restoranid, baarid, teatrid, rahvas üleslöödult tänavatel naerurõktes, melus vihisemas läbi õhtupimeduse ajades omi asju. Ma longin nukralt oma mõtetes piki seda tänavat, lükkan sekund sekundi haaval edasi kohtumist kurbusega. Urve oli üdini positiivne kunstnikuhingega inimene, tahtejõuline ja sportlik, oma kiiksudega, ta on pugenud sügavale minu (meie) südamesse ning me kõik armastasime teda ja jääme seda ka tegema nüüd kui ta oma maised tegemised on lõpetanud. Urvele meeldis vahel lõõgastuseks sõita New Yorkist ära, nt Floridasse või Californiasse, või koguni Euroopasse, kus ta veetis aega ookeani(mere) kaldal puhates. ...Oh see on nii kurb!...... 28.09 on NY kiriklik mälestustseremoonia korraldatud tema sõprade poolt.Tal oli palju sõpru, kunstiinimesi, näitlejaid, muusikuid, kunstnikke, ajakirjanikke. Mul on siiralt kahju, et ma ei saa sellest osa võtta, kuid mul on hea meel, et saan oma armastust näidata sellega, et viin ta mõtetes kaasa Calforniasse ookeani kallastele, San Diegosse kus tal ikka meeldis käia ja ka huvitavasse Mehhikosse ning lõpuks oma rännaku lõpuks jõuab ta tagasi koju, koju, kus ta sündis.
No comments:
Post a Comment