San Juan ise on armas väike linnake, madala hispaaniapärase arhitektuuriga ja julgete värvidega. Väikesed poekesed, restoranid, baarid, kultuuriväärtused. Turiste liigub linnas ohtralt ja lisaks neile on ka mõned iguaanid sinna ära eksinud. Iguaanid olid algselt päris ehmatavad aga kui neid pikemalt jälgida, siis üsna ilusad ohutud loomakesed.
Me ei rentinud esimestel päevadel kohe autot kuna kolme peale tuli taksoga sõitmine suhteliselt soodne ja lisaks boonusena saime ka infot juhtidelt, kes inglise keelt üritasid purssida. Igaljuhul oli põnev. Takso hind 6-16 USD sõltuvalt vahemaast 20 km raadiuses. Kuna meie reis PR-i oli suhteliselt lühike siis jõudsime täielikult läbi sõeluda vaid saare lääne osa, sealhulgas vihmametsas matkata. Kolmandal päeval rentisime auto ja uhasime ohtralt ringi. Hind 36USD ööpäev. Kohalike käest tee küsimine oli suhteliselt naljakas. Teeviitasid ja tähiseid maanteedel või linnas eriti ei olnud ja kaardid olid väga primitiivsed. Mõned korrad küsisime teed kohalike käest. Kõik püüdsid väga abivalmilt seletada hispaania-inglise keeles kuidas me soovitud sihtkohta jõuame aga hiljem kui me olime nende õpetuste järgi tiirutanud ringiratast ja siiski mitte kohale jõudnud saime aru, et nad ei oska inglise keeles öelda LEFT vaid kogu aeg palusid keerata paremale, siis paremale ja jälle paremale. :))) Päris naljakas oli. Tegime mitu katset ja vastas tõele. Kui küsisin "but never left" - siis vaatasid juhmi näoga otsa.
El Yunge vihmamets jäi meil ühel õhtul tee peale ja otsustasime sinna sisse pöörata, kuigi oli nii pime, et ei näinud mitte midagi sõitsime üles mägedesse, et aimu saada, mida meil seal üldse näha oleks. Autotulede vihus üritasime lugeda puhkeplatsidele paigutatud infotahvleid kui autost väljudes saime suure elamuse osaliseks – tuhanded ja tuhanded linnud eriliikidest olid ärganud päevakuumusest ja laulsid metsas kooskõlas ja harmooniliselt. See oli nii kaunis ja lõõgastav, et jäime sinna pimeduse keskele seda mõneks ajaks nautima, otsustades, et me kindlasti peame hommikul siia tagasi tulema, seda ilu vaatama. Kuna see tuli taas spontaanideena, siis pidime leidma lähedusse öömaja, mis ei osutunud eriti lihtsaks tegevuseks. Arvasime, et kuna lähedal on rannapiirkond, siis pole suurt probleemi seda leida aga ........eksisime. Jah ei oleks olnud raske leida kui me oleks saanud ja täinud välja käia oma rahakotist 300-400 usd öö kohta aga öö oli juba poole peal, ei raatsinud seda kohe kindlasti teha. Uitasime ringi, jõudsime golfiklubi ja kasiino õuele, kuhu olime üle põõsaste roninud. Turvamees käis taskulambiga ringi valgustades kõiki põõsaaluseid ja nurgataguseid. Meie tegime end kui eurooplastest rikkad kliendid ja ronisime tähtsa näoga hoovis olevasse kuumavee basseini ja ei teinud nende otsingutest välja. Meil oli lihtsalt mõnus. Rio Mar Golf and Country club. Igaljuhul ei tundund neile meie näod kahtlased ja meid sealt ära ei aetud. Mõnulesime paar tundi super mõnusas rannas mullivannis ja üritasime selgusele saada, kes mida tahab ja kuhu me suunduksime. Kõigil olid eriarvamused, mis viisid meid esimese ja õnneks viimase suurema raginani, kuid peale seda läks reis edasi väga rahulikult ja chillilt. Kõik tõmbasid oma egod maha :) ja hakati üksteisega paremini arvestama. Olles lõõgastunud, tekkis mõnus rammestus ja väike puhkus oli siiski vajalik. Leisdime lähedal asuvast linnakesest Isla Verde öömaja – Coqui Inn, mis oli esimene soodne hostel, mida me näinud olime. Hinnaks 90 Usd öö kolmele. Tuba puhas, linad puhtad, koht oli suht ok aga siiski selline .........aga paar tundi magada esmapilgul kannatas. Just nimelt esmapilgul, sest varst hakkas asi imelikuks keerama, Jane seisab keset tuba ja otsib autovõtmeid, Karine oigab, mina läbi une vaid kuulen mingit sagimist ja magan edasi. Mõne tunnipärast kuulen endiselt sahmimist ja oigamist, Jane on üldse kadunud. Mingi veider lõhn tungib ninna ja pea hakkab veidralt valutama kuid ikka ei saa ma veel aru, mis toimub. Hommikul saan aru, et me olime maganud toas, kuhu ventilatsioon tõmbas öösel sisse akna taga olnud klooritünnist selle lõhna. Basseinipuhastus klooritünn seisis vendi all ja kui ööseks vendi sisse lülitasime, siis hakkas lõhn sisse immitsema ja meile uimastavalt mõjuma. Kloorimürgitus. Õnneks viibisime selles suhteliselt vähe aega aga siiski tegi see meid uimaseks ja ajas iiveldama. Kiirelt korjasime oma stafi kokku ja tegime minekut ilma, et me oleks minutitki seal ringi vaadanud, hommikuks olime rohkem läbi kui magama minnes kuid siht silme ees minna vihmametsa hoidis meid siiski reipad.
No comments:
Post a Comment