INDONEESIA

Oh my gosh! Minu ees pidevalt võetakse naisi piirivalve poolt maha ja saadetakse ülekuulamise ruumi. Piilun silmanurgast, et mis mind võib ees oodata ja seega vajutan pöialt veel rohkem rusikasse, et mitte sinna sattuda. Õnneks läks! Piirivalvur ei julgenud mulle isegi otsa vaadata ja lahkelt pani templi passi. Olen Jakartas! Nagu juba harjumuseks saanud hakkan hotelli ja autot kauplema. Leian ühe agendi, kes oskab veidi inglise keelt ja saan pakkumise kesklinna hotellile ja nõustun sellega peale väikest kauplemist. Aga veidi hakkas kõhe kui voucheri peale kirjutas No. Of persons 2, ma kordasin talle üle, et ma olen üksi ja mitte kaksi, et kas ta ikka sai aru. Tema kinnitab, et jah üksi ja king size bed aga kirjutab ikka kaks. No ok kui kaks siis kaks, jäin lootma kõige paremale. Taksojuht tegi mulle sõitu tõenäoliselt ümber linna, et suuremat summat välja meelitada aga ma olin nii väsinud, et jaksanud temaga sellel teemal vaielda, vaidlema hakkasin alles hotelli ees kui ta küsis mult kaks korda suurema summa kui taksomeeter näitas aga no see tal läbi ei läinud ja seega jõudsin õnnelikult kesklinna hotelli, kedagi lisaks mulle tuppa ka ei laekunud ( :) ). Nii, et saab näha mis mind siin ees ootab!!! Ärkan vara, veidi ärevuses, et millal saan minna linna avastama. Võtan hommikukohvi, mis on hullem kui meie omaaegne viljakohvi ja teele. Kuna reisijooksul olen mitu korda oma nahkavahetanud, siis jooksvalt ka kreemitamisprotseduurid, väljas taas 35 and up kraadi. Linn on vines, valin peatänava asemel kõrval tänavad. Veidi kõhe, rott jooksis peaaegu üle varvaste, olen slummis. Kohalikud hakkavad ärkama, keegi lükkab toidukäru, keegi teeb lõket, esimesed tuk tuki vennad juba karjuvad hei missy hei missy! Vangutan pead ja edasi. Jakarta linna keskväljakul on suur park, mille keskel asetseb monument. Kuna see on üks suurematest vaatamisväärsustest siin linnas siis otsustan seda kaeda. See tundub kohalike seas olema sama tähtis kui meil omal ajal oli külastada Lenini mauseleumi. Järjekord monumendi sissepääsemiseks oli sadu meetreid ja see liikus aeglaselt. Ostsin küll pileti aga kui kuumuse käes seistes virvendama hakkas otsustasin kohalikult politseinikult uurida kui kiiresti see saba liigub, tema ütles, et no umbes nelja tunniga peaks saama üles. Oh really, thank you! See pole küll seda seismist väärt ja võtan hoopis raamatu, mille Merit mulle Austraaliast kaasa pakkis ja lähen lugema. Mhmm lugemisse eriti süveneda ei saa kuna valge inimene ei ole siin väga igapäevane nähtus, siis tegelesin kohalike uudisimu rahuldamisega ehk siis vastasin kõigile vähekegi inglise keelt oskavatele ja mitteoskavatele inimestele kust ma olen, mis ma teen ja kas sinised silmad on kontaktläätsedest või ikka on päris.hihihihihihihih Kohalikud naised on väga kenad, mehed mitte nii. Ühe mehega tekkis pikem diskussioon kohaliku elu ja inimeste üle. Vestluse tulemusena väitis, et tema on see hea mees,kes turiste kaitseb, sest tahab et nad ikka ja jälle nende maad külastaks. Pakkus end giidiks ja seda ilma rahata, et tema kui kunagi Itaalias käinud ja turismi õppinud võiks hea meelega minuga koos väikese ringi teha. Ma muidugi ei olnud sellest nn. Ahvatlevast pakkumisest huvitatud. Ja peale seda püüdis mulle rohtu müüa, sellisel moel, et ma raha tema kätte annaks ja ta läheb toob seda kusagilt mingi venna käest, kes Balil sellega tegeleb. Järsku sai turismigiidist diiler – kõik vaid raha nimel! No interest!
Issand kui te neid vendasid näeksite, hambumus null, püksid ¾, permanentne laks peas, irve näol ............... urrrrrrrr! Jõuan päevaga Jakarta kesklinna läbi kammida slumm vaheldumas kõrghoonete ja hotellidega ei midagi erilist ega uut. Tohutu rollerite hulk tänavatel.